/nginx/o/2010/07/05/397855t1h245c.jpg)
Kuulus maaeluvalgustaja ja kirjasaatja Hillar Kohv Viinahaualt kirjeldab oma üleelamisi seoses prügikäitlusega.
Keskkonnainspektsioon õpetas staarkirjasaatja prügikonteinerit kasutama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Umbes kuu aega tagasi läkitasin e-kirja Keskkonnaministeeriumisse ning tegin ettepaneku, et tarbijad kaupa ostes saaksid kauba kaasa papppakendis, mida annab pärast toote tarbimist ära põletada,» kirjutab Kohv. «Kirjeldasin neile oma olukorda kodus, kus kõrvalhoone on täis aastate jooksul kogutud plastik-, plassmass- ja kilesoga, mida tohi ära põletada. Mingit prügikonteinerit ma tellima ei hakka ning seega prügiveo eest ma nõus maksma pole, sest kui olen kaupa ostes sellise soga kaasa saanud, siis topelt ma maksma ei kavatse hakata.»
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. 29. juunil kell 14.00 väisasid Kohvi kaks võluvat daami, Lääne regiooni peainspektor-nõunik Dora Kukk ja vaneminspektor Liina Grauberg. Neil oli Kohvi jaoks kaasas just niisugune kaalutort, nagu viimane oma e-kirjas palus: põletatavasse paberkarpi pakendatud.
«Lõikasime tordi lahti, jagasime ära sõbralikult ning alustasime jutuajamist prügimajanduse teemal,» jutustab Kohv meile toredast suvepäevast. «Daamide sõnul on igas omavalitsuse piirkonnas olemas vastavad prügikonteinerid (kollased on mittepõleva taara jaoks) ning neisse võib iga inimene viia tasuta oma mittepõleva taara, sest need on juba tarbija poolt kinni makstud, kui ta kaupa ostis. Teadsin ka nende konteinerite olemasolust, aga arvasin, et need on mõeldud kohalikele torilastele.»
Kui tort söödud, läksid daamid oma teed ja Kohv oli teada saanud, et ka tema võib oma mittepõlevat prügi neisse konteineriteese laadida. Telefonivestlus Toris elava vennaga paljastas ka konteinerite asukoha. Järgmisel hommikul võttiski Kohv prügiga koormatud jalgrattal ette ekspeditsiooni Torisse, et teenusega lähemat tutvust teha. Aga oh häda!
«Leidsin konteinerid üles küll, aga kangutasin kaasi ning lahti ei saanud. Jätsin kolakotid konteineri juurde ning läksin vallamajja Enn Mäesalu jutule ning Enn teatas, et need luugid ei käigi lahti ning üles tuleb tõsta kitsukesed kummilapakad (neid ma esimese hooga ei pannud tähelegi),» kirjeldab Kohv oma prügiseiklusi. «Need kummilapakad olla pandud seetõttu, et inimesed ei saaks konteinerisse toppida igasugust soga, näiteks kas või toidujääke. Lõpuks sain asja selgeks ning toppisin käega kummilapaka vahelt oma purgid ja pudelid sisse. Need kummilapakad võiks vahetada ikkagi sellise luugikese vastu, mida annab paremini lahti hoida.»
Mida õpetlikku me Kohvi juhtumist teada saime?
«Kõik toimib, aga lihtsalt kõik ei tea seda toimimist sellest küljest, et see on tasuta ja kõigile mõeldud. Mina sain asja selgeks ning nüüd annab alles mitu kuud oma soga Torisse vedada, et sogast vabaneda,» resümeerib kirjasaatja.
Aga meie saime teada, et Eestis on õnneks ikka veel riik inimese jaoks, mitte vastupidi. Kui teiegi igapäevases elus jänni jääte, pöörduge julgesti vastava ametiasutuse või omavalitsuse poole ja küll te näete, kõik laheneb. Torti saab võib-olla pealekaubagi.