/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2008/03/11/25478t1h5b18.jpg)
Riigikogulane Heimar Lenk pihtis Buduaarile, et esimene öölaulupidu oli mitu korda emotsionaalsem.
Heimar Lenki öölaulupidu ei erutanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuigi olin esimese öölaulupeo üks tegijatest ja televisiooni reporteritest, kes asja ETV Aktuaalse Kaamera ja vene televaatajate jaoks valgustas, jäin seekordsel öölaulupeol siiski koju ja vaatasin pidu ekraanilt," paljastab Keskerakonna poliitik Heimar Lenk (62). «Sain pidu rahulikult vaadata ning telekas andis parema ülevaate.»
Selliseid emotsioone, mis olid esimesel peol kakskümmend aastat tagasi, talle silma ei torganud. «Ülevalt poolt korraldatud lauluöö spontaanselt kujunenud ühislaulmist ületada ei suuda. Seekordne, koos presidendi ametliku esinemisega ja raudse distsipliini kontrolliga, oli lihtsalt üks suveüritus, millega minevikku mälestada.»
Meenutades esimest öölaulupidu muutub härra aga rõõmsaks. «Meie tegime kõik ise - korda hoidsime ise, veinijoomist piirasime ise, laulud valisime ise ja ajaloo kirjutasime Lauluväljakul ise oma käega.
Mis aga kõige tähtsam, meie laulupidu oli protest, mis oli sisuliselt keelatud ja millega oma maailma püüdsime luua. Me olime siirad ja naiivsed nagu hipidest lillelapsed.»
Suurimat heameelt tegi talle vabaduse öölaulul hoopis see, et ta suutis selle tolleaegse NSV Liidu telekanalitesse sisse suruda ja Balti mere kaldal sündinud imet kogu maailmale näidata.