Intervjuu: Mayhemil juhtub Eestis ikka igasugust jama

Mayhem Foto: promo

Taas saabub Maarjamaale müdistama mustemat sorti muusikat tegev bänd Mayhem. Sel puhul loeme juunikuus ühe asutajaliikme Necrobutcheriga tehtud intervjuud.

Mayhem on nüüd kolmandat korda Eestis. Mäletad midagi ka kahest esimesest kontserdist?
Jah, muidugi. Kõigepealt on hea meel olla Eestis tagasi peale kuut aastat. Mõlemad korrad on meid kutsunud Kaido ansamblist Manatark (Hard Rock Laagri korraldaja Kaido Haavandi – toim.), kes meid ka 2004. aastal tuuril soojendas. Esimesel Tallinnas kontserdil lasi keegi kahjuks mingi hetk pisargaasi, nii et me saime jätkata alles peale saali tuulutamist... Päev hiljem saadeti meid Vene piirilt tagasi, nii et pidime veel paariks päevaks Tallinnasse jääma. Veetsime hästi aega, pidutsesime kõvasti.

2004. aastal oli meil treileriga probleeme.... Nad konfiskeerisid sadamas meie treileri ja varustuse. Saime selle kõik veidi hilinenult kätte ja õnnestus kontsert väiksemas klubis ära teha.

Mis inspireerib teid Mayhemiga jätkama? Te ju alustasite juba 1984. aastal ja olete juba kindlalt kirjutatud metalmuusika ajalukku..
Noh, muusika on ju minu elu, alustasin bänditegemist koos naabripoistega, kui olin umbes 12 aastat vana. Aastate jooksul vahetusid liikmed, kes mängida ei osanud, profimate vastu. 1984. aastal kohtasin Oysteini (Euronymous, Mayhemi liige, kes tapeti 1993– toim.) ja tõin ta bändi. Nime muutsime soomekeelsest sõnast Musta hoopis Mayhemiks. See ongi minu elu ja mulle loomulik keskkond. Ma ei suudakski mingit muud elu endale ette kujutada. Tunnen, et olen heas seisus, et saan oma suurima hobi tööga ühendada, seda luksust pole just paljudel.

Viimane Mayhemi plaat tuli 2008. Kas on varsti oodata uut stuudioalbumit?
Praegu teemegi uusi lugusid. Me ei forsseeri kunagi olukorda, et istume maha mõttega kindlasti lugu kirjutada. Kõigepealt tuleb mingi ideejupp, mida siis proovis katsetama hakatakse. Inspiratsioon tuleb nii nagu juhtub, Mõnikord võtab loo valmimine algusest lõpuni aega isegi aasta.

Kas sul on vanadest aegadest veel palju kontakte säilinud?
Jaa muidugi, heade sõpradega hoiad ju ikka ühendust ja mul on sõpru tänaseni üle kogu maailma. Parimateks sõpradeks ehk Alex Agressorist Prantsusmaalt ja Roberto Mammarella ansamblist Monumentum. Osad rootslased, osad sakslased nagu Destructioni ja Sodomi liikmed. Osade legendidega aga nagu Venom ja Celtic Frost kohtusin alles hiljem...

Ringi liigub ka palju illegaalseid versioone teie plaatidest. Mis sa nendest arvad? Milline on su lemmik?
Ega ma kõike endale hankida ei jaksa, aga vinüülis olen ka bootleg’id ära ostnud. Alguses nägin ma selles omamoodi tunnustusavaldust bändile, aga aastate jooksul olen mõistma hakanud, et selliste plaatide ainus eesmärk on teha lihtsalt raha väljaandjale. Nad kirjutavad lugude nimed valesti, saund on kohutav ja mõeldud on kogu asi neile, kes pisiasjadest ei hooli. Eriti halb lugu on selliste plaatidega, mis on meie uute originaalide täpsed koopiad.

Kui suur on su plaadikogu? Mis on sinu kollektsiooni «püha graal»?
Hakkasin vinüüle ja kassette koguma juba 80ndate aastate alguses. Siis ostsin ära enam vähem kõik, mis kätte juhtus, mis oli ekstreemsem kui Motörhead, natuke hardcore’i, punki, hullemat elektroonilist muusikat. 80ndate lõpus lõpetasin selle sportliku kogumise ära, mul on ehk 350-400 vinüüli, mida pole palju, aga olulised asjad on mul kõik olemas. Haruldustest ehk Bulldozeri esimene singel «Fallen Angel / Another Beer», Kanada bändi Slaughteri esimene singel «One Foot in the Grave» või Bathory debüütplaadist kollase kaanega versioon.

80ndatel, kui pidutsesite palju ka Soome ja Rootsi bändidega, siis olen kuulnud kõlakat, et fotosid ei tohtinud teha.
Haha, ma ei usu, et asi nii tõsine oli, sest me ise tegime küll palju pilte. Lihtsalt võib-olla ei tahtnud, et rajumatest pidudest pärast mingeid pilte alles jääks (tüdrukud jne). Aga mingit reeglit meil küll polnud.