Roy Strider: Eestis tuleks parteid kaotada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eile esitles kolumnist ja Vennaskonna muusik Roy Strider Psychoterrori mahedate helide saatel Apollo raamatumajas oma artiklikogumikku «Punane ja must».


Roy sõnavõtud ajavad keskmisel internetikommentaatoril tihtipeale harja punaseks. Eestlasele hakkab vastu vasakpoolne mõtteviis, tarbimispiirangute propaganda ja eriti veel fakt, et meist sootuks erinevates kultuurides võiks midagi tähelepanu- või lausa õppimisväärset leida.

Kes on see välismaakeelse nimega mees?
«Maailmavaatelt olen ma libertaarsotsialist,» ütles Roy ja seletas, et ka anarhokommunismina tuntud maailmavaade usub üksisiku tegevusvabadusse ja riigi ning muude rõhuvate jõudude ühiskondliku mõju piiramisse. Libertaarsotsialism pooldab mittehierarhilist ühiskonda, ühiskondlikku võrdsust, detsentraliseerimist ja otsedemokraatiat. «Selline mõtteviis pole Eestis eriti tuntud, aga ehk see muutub,» avaldas autor lootust.

Varem tunti Royd nime all Raul Sillaste. Millest tuli nimemuutus?«Kunstnikunimi läks nii laialdaselt käibele, et hakkasid igasugused sekeldused tekkima, kasvõi lennujaamadeski. Näiteks ostis keegi mulle lennukipileti, aga seal ja passis olid erinevad nimed,» seletas Roy.

Eesti saaks hakkama parteideta
Roy artiklikogu räägib asjadest, mis on maailmas valesti. Aga miks nad valesti on?«Kui ma seda täpselt teaksin, siis tegeleksin ma selle põhjuse likvideerimisega. Universaalne põhjus on inimeste hoolimatus, egoism ja saamahimu. Eesti häda on veel ühelt poolt meie väiksus, mida saaks senisest palju paremini plussiks muuta. Liiga palju mõjutab meid ajalugu ja mineviku külge kapseldumine. Seda kasutavad ära poliitikud valijatega manipuleerimisel.»

«Peaksime üksteisega rohkem rääkima nagu kodanikud ja Eestimaa elanikud ja asju õigete nimedega nimetama. Lõpuks on Eesti oma elanikkonnalt vaid ju ühe paraja linna suurune ja minu meelest on probleemiks siin ka see, et esindusdemokraatia ei toimi. On neid erakondi üldse vaja? Enamasti tegelevad nad võimu hoidmise või juurde tekitamisega. Meie peaksime vabamalt võtma. Tuleks julgemalt eksperimenteerida otsedemokraatiaga ja enam kodanikke kaasama,» soovitas Roy.

Reisid ja õpingud
Mõtlemapanevaid tekste kirjutaval autoril on puudub täielikult formaalne haridus, kuid teadmisi omandab pidevalt õppides, sealhulgas ka rännakutel maailma eksootilistesse paikadesse.

«Minu haridus on paraku üsna suvaline ja kaleidoskoopiline. Viimati õppisin tiibeti keelt Tartu rahvaülikoolis, aga enne seda Buda õpetusi dalai-laama juures Dharamsalas. Kangesti tahaks õppida dzongkha keelt, mis on Bhutani kloostrikeel, aga selleks oleks vaja pikemat aega Bhutanis koha peal tegutseda ja kloostris elada.»

Aga kuidas on võimalik nii pikki reise (Roy on elanud mitu aastat Nepaalis, reisinud Mongoolias ja teistes idamaades, viibis pikemalt aasta alguses Mehhikos) ette võtta? See on ju kallis lõbu?
«No Mehhiko lend oli 10 000 krooni edasi-tagasi. Kui inimene Eestis töötades iga kuu tuhat krooni kõrvale paneb, siis varsti ongi Mehhikosse sõitmiseks raha käes. Ja kui koha peal mitte turismiga tegeleda, vaid elada nii, nagu kohalikud, siis on elamiskulud marginaalsed. Seda enam, et turistidele ja kohalikele kehtivad erinevad hinnad. Ei tohi lihtsalt turist olla!»

Vaheldumisi Nepalis Kathmandus ja oma Lõuna-Eestis asuvas talus elav Roy teenib elatist kirjutamise ning muusikutööga Vennaskonnas. Enamuse toidukraamist kasvatab ta samuti ise. Kui nüüd keegi arvab, et Roy tegevus Amnesty Internationalis ja Greenpeaces tagab talle reisitoetuse ja sissetuleku, siis on tegemist eksitusega.
«Ma pole iialgi selle eest raha saanud, välja arvatud üks kord, kui ma Tiibetis ühe uuringuga tegelesin ja sain 1000 või 2000 krooni Amnesty Internationali Eesti grupilt. Aga see oli mitu aastat tagasi, ma tõesti ei mäleta!»
 

Tagasi üles