"Mees ja naine" näitab laia haaret ja säravaid mõtteid

Uue kunsti muuseumi suur saal on klaasikunsti päralt, näitus on mitmetahuline nii vormikeelelt kui tasemelt. Foto: Marie Soosaar

Alustuseks peab kohe ütlema, et tänavune aktinäitus "Mees ja naine" on üks parimaid, mida Pärnu uue kunsti muuseum eesotsas Mark Soosaarega korraldanud.

Eks see ole subjektiivne arvamus ja kujunenud seepärast, et klaasikunst on minu nõrkus olnud pikka aega. Tänavuse "Mehe ja naise" teema on "Tugevad tunded, haprad suhted". Jõulisi tundeid on välja pandud töödes tõesti ja hõlkjaid suhteid aimub teostest samuti. Ju lähtub hinnang ikka vaataja vastuvõtuvõimest. Kunstniku fantaasia ületab materiaalse maailma piirid ja oma mõttelennuga avardab ta vaataja tunnetust. Inglise kunstikriitiku Roger Fry väitel ongi kunsti roll laiendada inimese kujutluste sfääri.

17. aktinäitus on mitmetahuline nii teoste vormikeelelt kui tasemelt. On säravaid mõtteid, laia haaret nii väljendusvahendites kui tehnikates.

Esteetika surm

Väljapanekuga tutvumist alustan Gundi Falkensteineri kolmest akrüülmaalist koosnevast pildisarjast pealkirjaga "Paelastamine". Neis ekspressiivsetes maalides on abstraktsust, värvivalikuga püüab kunstnik edasi anda tundeid ja meeleolu, mis peaksid vaatajas esile kutsuma nii tuttavaid kui üllatavaid aistinguid.

Korraldajad on Iraani-Rootsi kunstniku Fatame Gosheh' tööd eraldanud burkaga, samuti kui moslemi naised oma nägu katavad. Iraani päritolu kunstniku kõik teosed kannavad naiste õiguste eest võitlemise sõnumit. Välja arvatud maalisari "Moslemi naise uni ning õudus", pole Gosheh' naivistlikus laadis piltidel kompositsiooni ja terviku harmoonia kõige olulisem, sõnum on autorile teostusest tähtsam. Mainitud maalisari on aga oma sümbolistliku laadi ja mitmetahulisusega huvitav. Pärast kogu ekspositsiooniga tutvumist Fatame Gosheh' maalidele taas pilku heites meenus läinud sajandi Prantsuse filosoofi Henri-Louis Bergsoni kirja pandud mõte: kunsti abil ühiskonna eest võitlemine on esteetika surm. See muidugi ei tähenda, et kunst ei võiks olla sotsiaalne.

Nüüd jõuan klaasini, mis on selle suve aktinäitusel keskpunktis. Järgmises saalis võtavadki meid vastu õhus hõljuvad, klaasribadest kokkusulatatud õhulised skulptuurilikud torsod pealkirjaga "Dehüdratsioon" (2009/2010), mille autoriks Liisi Napp. Dehüdratsioon on veepuudulikkus. Tegu on meditsiinilise terminiga, mis kunstniku valitud värvilahendusega väljendab inimkeha kristalliseerunud tardumust.

Edasi lummab vaatajat pisiplastika. Klaasikunstnik Tiia Põldmetsa "Tühi anum" (2010) on klaasi valatud väikefiguurid - tühja anumaga istuv norus, kurvameelne naine ja tema ees pikutav osavõtmatult muretus poosis mees. Stiliseeritud figuurid oma lihtsuses.

Loomise meeleolud

Piret Ellamaa on oma taiestega "Lindnaine"(2010) ja "Muna" (2009) seevastu süüvinud soome-ugri maailmaloomise mütoloogiasse. Maailma loomine, aja kulg ja suund on müstilised nähtused nagu see säng, kus aeg kulgeb. Muna kui vorm on iseenesest märgilise tähendusega, selle poole on pöördunud paljud kunstnikud. Ja teadlased. Näiteks Sean Carrol, kosmoloog California tehnikainstituudist, on võrrelnud universumit munaga ja oletab, et multiuniversum, millest ta pärineb, on nagu kana. Minevikus oli maailm praegusest korrapärasem, tulevikus korrapäratum. Korrapäratus suureneb ajaga ja see eristabki paradoksaalselt minevikku tulevikust, arvab Carrol.

Siit võib paralleeli tõmmata killustatud inimühiskonnaga. Ja kunstiski segunevad eri stiilid ja väljendusvahendid, tekitades omakorda kunstiliike ja pakkudes uusi võimalusi.

Lummav on Kairi Orgussaare kolmiktaies "Suudlus" ("Armastuse värv", 2010). Pāte de verre ehk klaaspasta tehnikas loodud mehe-naise figuurid on kui jääst või suhkrust valmistatud, kandes endas kargust, samal ajal kiirates kõikevõitvat armastust ja õrnust. Mõjusad ja kaunilt haprad tööd. Kiusatus on neid käega puudutada.

Järgmine triptühhon, mis silma jääb, on Raili Ilmsalu kipsis teostatud figuraalsed pannood "Üksi". Monokroomsed tööd on esteetiliselt nauditavad, tuues justkui arglikult nähtavale naise keha ilu, varjatud ihaluse koos painava eraldatusega.

Ehe ja pingestatud

Uue kunsti muuseumi suur saal on klaasikunsti päralt. Minu silmis tõuseb esile Ungari-Hollandi kunstnik Mari Meszaros oma sulatatud klaasist dramaatiliselt steeniliste töödega.

Klaasskulptuurid, inimkehalt võetud vormide põhjal valmistatud torsod on tehniliselt kõrgel tasemel. Nappide vahenditega, vaid materjali värvi, eri pinnatöötluse, poosi ("Privaatsus" - alastust varjata püüdvad käed) või aktsendiga (pruunis ujumistrikoos õigusjumalanna - "Töötu õigusemõistja") on Meszaros suutnud esile tuua tunded, mis on tekkinud läbi ajaloo valitsenud vägivallast ja ahistavast ebaõiglusest. Esmapilgul dekoratiivsed teosed, kuid süüvimisel dramaatiliselt pingelised.

Ivo Lill on siinsetest klaasikunstnikest üks väheseid, kes külmas tehnikas töötab. Tema teos "Kaksainus" on oma vormilihtsuses (silindrid ja risttahukad) tänu töötlemisele muutunud lummavaks monumentaalseks skulptuuriks. Mustrid annavad valguse käes hurmavaid varjundeid. Teose paigutus võimaldab vaadelda seda igast küljest.

Näitus on mahukas ja kõigil töödel peatuda ei jõua. Aga huvitavaid ja omanäolisi teoseid on tänavu palju.

Mööda ei saa minna Silva Eheri maalidest, mis on vallutanud suure osa uue kunsti muuseumi viimase saali seintest ja tema maal ilustab tänavuse aktinäituse plakatit. Figuratiivsed liikumatud naisolevused mere kaldal. Soojades toonides, teostatuna isikupärases käsitluslaadis. Mingi müstiline pinge on neis piltides, äraootav, aga tajutavate meeleolu hoovustega. Enim meeldis mulle tema teos "Õnne tunne". Mis seal kujutatud? Minge vaatama!