Euroopa Parlamendi kandidaat Anvar Samost ostis Eestimaa Selverid apelsinidest tühjaks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Parlamendi kandidaat Anvar Samost (IRL) korraldas mais üle-Eestilise bussituuri, mille raames sõitis läbi pea terve Eesti, et kohtuda valijatega.
Kohtumisel arutas Anvar Samost inimestega, kuidas Eestist parem elukoht teha.
„Eesti vajab uusi eesmärke ning ma soovisin küsida otse rahvalt, millised peaksid olema minu peamised sihid Euroopa Parlamendis töötades,“ ütles Samost.
Euroopa Parlament on Samosti sõnul ühtlasi Eesti parlament.
„See ei ole koht, kuhu saata kohaliku poliitika mammuteid mugavalt "pensionile" või sileda olekuga diplomaate ebaoluliste teemadega tegelema. See on koht, kuhu saad saata inimese, kelle tööl on nähtavad tulemused ning kes tahab ja julgeb oma tööst ka Eestis rääkida,“ arvas Samost.
Anvar Samost koos kampaaniameeskonna ja vabatahtlikega tegi 5.-11. maini bussituuri "Anname Eestile uuesti eesmärgi!" raames kogu Eestile tiiru peale. Kokku oli tuuril 31 kohtumist erinevates Eesti nurkades.
Anvar Samost oli poliitikasse astumise eel pikka aega ajakirjanik, meediajuht ning on rahvale tuttav hääl populaarsest raadiosaatest „Olukorrast riigis“.
Elu24 uuris Samostilt kuidas bussituur mööda Eestimaad sujus - mis üllatas ja mis põnevat juhtus
Anvar Samost: Kõige enam jäi meelde nädal kampaaniabussiga ümber Eesti sõitmist - 1550 kilomeetrit, 30 peatust. Surusin kätt ja vestlesin sadade ja sadade inimestega, sai ikka väga laia ülevaate Eesti kohtadest ja rahvast.
Enne bussituuri algust olid paar tuttavat, kes ennustasid, et saan nägema igasuguseid hulle. Tegelikkus oli risti vastupidine, hulle oli mõni ja enamus inimestest, kellega rääkisin olid toredad, targad ja toetavad.
Päris naljakas oli mitmes kohas inimeste reaktsioon elusa poliitiku kohtamisele. Tüüpiliselt käis see nii: annan inimesele oma kaardi, millel minu pilt ja peamised seisukohad, küsin, kas on kavas valima minna. Inimene vaatab kaarti, siis vaatab mind, siis uuesti kaarti: "Aga see olete ju teie!" Ehk siis väiksemates kohtades inimestel väga palju võimalusi poliitikutega näost näkku suhtlemiseks ei ole.
Lahe lugu juhtus näiteks Kuressaares, kus meil oli peatus keskväljakul. Tuli üks suure habeme ja päikeseprillidega vanem mees, jäime valimistest rääkima. Muhe mees oli, tore oli rääkida. Siis ühel hetkel ta ütles, et töötas ka kunagi Postimehes, õigemini Edasis. Mina küsin, kuidas nimi. Mees: Jüri Tuulik. Piinlik oli, et klassikut ära ei tundnud, aga hea meel ka, et tuur muu hulgas sellise kohtumise tõi.
Rakveres kohtasin põhikooliaeget pinginaabrit, Tartus raamatukoguhoidjat, kelle külaraamatukogu sai iga nädal kooli ajal külastatud. Palju oli neid, kes tulid ütlema, et on mind raadiost üle kümne aasta kuulanud ja tahtsid selle raadiomehe oma silmaga ära ka näha. Inimestega vestlemine andis tohutult motivatsiooni.
Nüüd ma muide tean ka seda, kui palju ühes keskmises Selveris apelsine laos on - kaks kasti ehk 29 kilo. Ostsime päris mitu Selverit apelsinidest sõna otseses mõttes tühjaks. Tuuri jooksul jagasime koos meeskonnaga inimestele üle 170 kilo apelsine!