Rõõmupidu taaselustas paarikümne aasta vanused tunded

Tõnis Mägi esitatud «Koit» viis rahva emotsioonid lakke. Foto: Mihkel Maripuu

Kümneid tuhandeid eestlasi üheks ööks ühendanud laulupeo üle tundsid rõõmu nii lauljad kui ka pealtvaatajad. Enamiku meelest on viimaks ometi käes aeg üksteist märgata ning oma riigist ja rahvast rõõmu tunda.

Rääkides ükskõik kellega öölaulupeo emotsioonidest, nimetatakse märkamispeo märksõnadena rõõmu, rahu, uhkust, vabadust ja ülevust. Maestro Eri Klas tunnistas, et juhatades nii koori kui ka inimesi väljakul, nägi ta ainult õnnelikke silmapaare. «Kui selle peo alapealkirjaks oli märkamisaeg, siis soovin, et me tõepoolest hakkaks üksteist märkama. Märkama üksteise muresid ja rõõme ning hindama neid rõõme, mida me võime jagada,» avaldas Klas lootust.

Maestro meelest ei ole praegu õige aeg teha analüüsi, kas pidu oleks võinud olla teisiti, kas oleks see võinud olla lühem või pikem ja mis laulud ikka oleks pidanud kõlama. «Minu süda on täis suurt-suurt rõõmu ja uhkust, et sellised oleme ja loodetavasti selliseks ka jääme. Et me austame üksteist, märkame üksteist ja rõõmustame koos,» väljendas Klas oma siirast rahulolu.

Võrreldav 1988. aasta peoga

Nii Klas kui ka laulupidude üks sümbol Ivo Linna tunnistasid, et nii suur rahvahulk oli üllatuseks. «Mina ei ole pärast 1988. aastat sellist rahvamassi näinud ja see emotsioon, mis väljakul oli, on võrreldav 20 aasta taguse emotsiooniga,» kiitis Linna.

«Kontsert oli ju üüratult pikk, aga suur osa rahvast istus kõik kuus tundi truuisti ära. Kui rääkisime ka lauljate ja muusikutega ning vaimustusime kogu aeg toimuvast, siis tegelikult keegi meist ei uskunud, et nii palju rahvast kokku tuleb.»

Klas on osalenud kõikidel laulupidudel, mis on toimunud pärast II maailmasõda, nii koolipoisina laulukaare all seistes, täiskasvanuna seal lauldes kui ka pilli mängides ja koore juhatades. «Olen mingil moel laulupidude veteran ja see pidu täitis mu südant suure ja erilise vaimustusega,» nentis Klas.

Ta meenutas esimesi öölaulupidusid ja tõdes, et siis ei olnud meil palju kaasamõtlejaid, küll aga oli palju vastuvõitlejaid. «Meid mitte ainult ei märgatud, vaid meid ka uuriti ja kardeti kõikvõimalikke provokatsioone, aga praegusel juhul me ei kartnud ega tundnud ebalust,» sõnas Klas. «Kui oleme üle elanud provokatsioone kuni traagilise pronksöö sündmusteni välja, siis see pidu oli näide sellest, kuivõrd me tahame rahu ja rõõmu üksteisest.»

Eesti vajab selliseid hetki

Linna leidis, et tänavusel öölaulupeol oli tajutavalt eriline aura. «Pärast 1988. aastat on ju olnud uhkeid laulupidusid, mis kantud väga võimsast rahvuslikust alatoonist, aga ... see pidu oli kuidagi eriline!» leidis Linna. «Jutt Eesti rahva lõhenenud, haigest ja tülpinud olekust on täiesti vale! Kui on õige asi, siis meie rahvas on väga ühtne. Kui 100 000 inimest leiavad, et tuleb tulla kodudest välja ja tunda õla- või küünarnukiga seda seletamatut tunnet, siis on asi õige.»

Ehkki «Märkamisaja» eel nurises nii mõnigi, et juubelikontsert võib omaaegse peo tähtsust vähendada, olid laval esinenud kümned kodumaised tipplauljad teist meelt. «Alati ei pea olema kellegi poolt või vastu, niisama võib ka tore olla,» ütles näiteks Justamendi solist Toomas Lunge, kes esitas laulupeol aastate eest vaat et eestlaste vabadushümniks saanud loo «Maa tuleb täita lastega». «Selliseid pidusid ja hetki on väga vaja! Meil pole väga sageli sellise ühise asja ajamise tunnet, kuid eile lavalt seda inimvaipa vaadates mul see tunne oli.»

Ka koos perega piduliste hulgas kontserti nautinud europarlamendi saadikul Siiri Oviiril jagus «Märkamisaja» kohta vaid kiidusõnu. Tema on ka üks neist, kes eredalt kahekümne aasta taguseid sündmusi mäletab. «Tõsi, siis olid meil südames hoopis teised tunded – ise olime teised, ootused olid teised. Seetõttu ma neid kahte laulupidu ei võrdleks. Pigem tasuks vaadata, kuidas võtsid peo vastu noored, kes minevikku ei mäleta. Küsisin arvamust oma tütardelt, ning ausalt, nad olid vaimustuses ja leidsid, et viie aasta pärast võiks säärast pidu korrata,» jutustas Oviir.