Tiit Pruuli: reis vali kliima ja transpordi järgi

Tiit Pruuli. Foto: Elukiri

Ille Grün-Ots, Elukiri

Ärimees Tiit Pruuli (44) on vist rohkem kui oma töiste tegemiste läbi tuntud suure ilmarändurina. Kõigepealt Lennuki-nimelise laevaga tiir maakerale peale, seejärel autodega Rolling Estonians lipu all.

Muud lühemad-pikemad reisid pealekauba. Sel kevadel on Tiit siiski kodus ja hea meelega nõus Elukirja lugejatele vana reisiselli tarkusi jagama: suvi, puhkuste ja rändamiste aeg ju käes.

Sind kui rändajat teatakse enim ilmselt kahe suure reisi järgi: alul laevaga ja siis autodega ümber maailma. Kuidas su pere leppis ja hakkama sai, kui sa Lennukiga ja Rollingutega aastajagu kodust ära olid?

Pikk kodust äraolemine oli kindlasti raske mõlemale poolele. Mind vaevab reisidel alatihti meeletu koduigatsus ja tean, et maha jääda on üldjuhul veelgi raskem. Aga mõlemale suurele reisile eelnes pikk arutamiste ja ettevalmistuste periood, kus me end selle mõttega harjutasime. Lahusoleku nutud nutsime ära enne lahkuminekut.

Arvan, et tähtis ei ole mitte pidevalt ninapidi koos olemine, üksteisega saab koos olla ja üksteist toetada ka tuhandete kilomeetrite tagant, kui selleks on hea vundament.

Oskad sa üles lugeda kõik paigad, kus rännanud oled?

Lugesin tõepoolest hiljuti kokku kõik riigid, kus olen käinud. Neid sai 115. Ühest küljest päris palju. Samas tahan rõhutada, et alati ei tähenda see, kui oled nööpnõela kaardi sisse torganud – käidud! –, seda, et sa seda riiki ka tõepoolest tunneksid ja tema inimestest aru saaksid.

Ma olen näiteks käinud Soulis maailmanäitusel, aga kindlasti ei julge ma sõna võtta korealaste elustiili või hingeelu kohta. See, kes on käinud Sydneys ja arvab, et ta oskab rääkida Austraaliast, eksib rängalt. Austraaliat ei ole võimalik mõista enne, kui on matkatud tema punase kõrbega kaetud keskosas, külastatud aborigeenide reservaate, sukeldutud korallide juurde idarannikul, saadud aimu kriketireeglitest, õpitud ära mõni salm lihtsakoelist kantrilaulu.

Paljud inimesed, kes pole kusagil käinud, aga on harinud end raamatute, ajakirjanduse, filmide ja muu sellise kaudu, teavad maailmast rohkem kui mõnedki kroonilised ringirändajad. Ma ei mäleta tihti paikade nimesid, kus olen käinud, sagedamini meenuvad emotsioonid, mida kusagil tundmatus kohas tundnud olen.

Kas sa mäletad, millest su reisihuvi alguse sai? Kuidas see reaalsuseks sai, sest unistavad ju kõik...

Mu reisihuvi on väga otseselt seotud töötamisega Lennart Meri pressisekretärina välisministeeriumis. Enne seda polnud ma praktiliselt kusagil käinud, ka mitte rännanud mööda N. Liitu, nagu enamik mu eakaaslastest teha jõudis. Mul polnud selleks ühest küljest võimalusi ja teisest küljest puudus ka huvi. Võiks öelda, et teatud mõttes ei reisinud ma esteetilistel põhjustel. Mulle ei meeldinud süüa Venemaa räpastes sööklates, mõte sealsete peldikute kasutamisest ajas mulle lausa külmavärinad peale. Ma ei tahtnud jagada võõrastemajatuba võõra inimesega ega trügida lennujaama higistes järjekordades. Küll oli aga mul olnud pikem huvi välispoliitika vastu ja eriti selle vastu, milline Eesti väljastpoolt paistab. Teoorias olin niisiis enne oma esimesi reise üsna tugev, praktikas aga ülinõrk. Reisihimu tuli kuidagi üliäkki. Esimene suur reis hakkas peale nii kiiresti, et jõudsin jätta Lennart Meri töölauale paberilehe teatega, et loodetavasti ta mõistab mind, ning tormasin Moskva rongile ja Moskvast edasi Aasiasse ja Austraaliasse.

Samamoodi tormaks rongile, lennukile või laevale üksjagu teisigi. Ka need, kel hing noor, aga passi enam nii väga vaadata ei taha... Aga mida valida, kui uksest ja aknast, põhiliselt küll su oma arvutist, igasuguseid reisipakkumisi hulgem pudeneb? Sina vana kalana – no soovita, kuhu minna! Mõni koht, kus ise oled käinud või kuhu pole jõudnud, aga tahaks minna?

Maailmas on palju kohti, mis sobivad vanematele inimestele reisimiseks ideaalselt. Meie reisibürool Go Travel on olnud alati väga palju eakaid kliente, kellele oleme teinud eriprogramme. Eelmisel aastal juhtisin kuu aega kestnud, väga intensiivset ümbermaailmareisi. Sel reisil tähistasime Cooki saartel ühe reisikaaslase 81. sünnipäeva. Jah, see on natuke erandlik, aga kaugeltki mitte imelik.

Enamasti soovitan vanematel valida reisisiht kahest asjaolust lähtudes: esiteks kliima ja teiseks transport. Pikk reis, olgu busside või lennukitega, väsitab iseenesest nii palju, et kohale jõudes ei suuda enam kohalolekut nautidagi. Lennupileteid võib hea planeerimise korral saada isegi nõnda odavalt, et kümmekond aastat tagasi moes olnud bussireisid pole tihti enam rahaliselt mõttekad. Ka väga kuum ja niiske kliima on enamasti kurnav.

Üks üsna haardeulatuses paik, kus aastaringi on mõõdukalt soe kliima, on näiteks Madeira. Vahemere äärde minekul tasuks vältida suvist kõrghooaega, minna kohale kas aprilli lõpus-mais või siis juba septembris. Sama on Egiptusega. Kui noortele, kes tahavad rannas peesitada, on aastavahetuse aeg seal jahedavõitu, siis vanematele inimestele, kes huvitatud ehk ka ajaloopaikades ringi liikumisest ja lihtsalt puhkamisest, võiks see just passida.

Kuhu soovitad reisida suvel 2010?

Meil on pikaaegne traditsioon korraldada suviti vanade sõpradega jalgrattamatk mõnel Eesti saarel. Tegelikult on aga enamik saari, kuhu jalgrattad kaasa tasub võtta, juba läbi käidud. Jäänud on pisikesed saared ja laiud, kuhu võtame kaasa kamba peale ühe ratta, et “jalgrattamatka” idee ei kaoks.

Suvel soovitangi rännata Eestis või lähiümbruses: Põhjamaades, Lätis, Leedus, Ida-Preisimaal. Just vana Preisimaa (Väike-Leedu, Kaliningradi oblast, Ida-Poola) kant on mulle viimasel ajal huvi pakkunud.

Kas sina ise oled põhimõtteline üksi rändaja või käite kõik koos ka – ma mõtlen sinu peret?

Meie peres on kaks täisealist tütart ja aastane poeg Jaan Joonatan. Kui tüdrukud olid väikesed ja mina, mõnikord koos abikaasaga, tegin oma esimesi reise, jäid nad enamasti maha. Nüüd saan aru, kui suur viga see oli. Reisil veedad sa koos lastega eriti kvaliteetset aega. Siis oled eemal igapäevastest töö- ja kodurähklemistest. Kui laps midagi küsib või tahab suhelda, on sul tema jaoks tõesti aega ja energiat, te olete kogu aeg koos, teete midagi ühiselt.

Õnneks on meil hiljem olnud võimalik ka kõik koos reisida ja need on olnud ühed tõeliselt ilusad käigud.

Jaan Joonatan on oma aastase elu jooksul käinud Hispaanias, rännanud läbi Ida-Preisimaa, võtnud uue aasta vastu Moskvas, matkanud Krimmi mägedes ja sulistanud India ookeanis Sri Lankal. Oleme ausad: Jaan Joonatani vanaemad ei suhtunud sellisesse väikelapsega ringisõitmisesse algul eriti hästi. Aga nüüd on nad näinud, et kui teha kõike targalt ja ettevaatlikult, siis ei muuda väikelapse olemasolu elu tavapärast kulgemist. Tõsi, väikelapsega reisimine on mõnevõrra teistsugune kui ilma temata. Me valime kergemaid marsruute, arvestame juba ette, et päevad ei saa olla nii intensiivsed kui üksi matkates, aga põhimõtteliselt ei jää midagi tähtsat tegemata.

Kuhu viib su järgmine reis?

Minu uus suur reis ei ole tegelikult üldse minu reis ja ma osalen sellel minimaalselt. Aitan nimelt ette valmistada Marko Matvere ja Jaan Tätte ümbermaailmapurjetamist katamaraanil Nordea. Olen avastanud, et reiside ettevalmistamine on mõnikord põnevamgi kui reisimine ise. Teen alati üsna põhjaliku eeltöö, uurin kirjandust külastatava paiga kohta, püüan leida kohalikke kontakte või eestlasi, kes seal elanud. Ümbermaailmapurjetamine on suur, raske ja ohtlik töö. See tuleb väga põhjalikult läbi mõelda. Seda teengi praegu koos Marko ja Jaaniga suure rõõmuga.

Mida tasub ja mida ei tasu reisile kaasa võtta?

Reisile võta kaasa võimalikult vähe asju. Kingadest, ülikonnast ja kosmeetikavahenditest palju tähtsam on hea tuju, mida ei riku tohutute kohvrite järellohistamine. On kurb ja koomiline ühteaegu, kui suurem osa energiat kulub reisil pagasiga mässamiseks. Reisige lihtsalt ja vabalt!

Ja ikkagi: kas minna reisile pigem üksi või koos grupiga?

Mina ise ei ole soolorändur, tahan reisil kogetud emotsioone ja teadmisi kohe teistega jagada ja arutada. Armastan reisida väiksema seltskonnaga. Mida raskem reis, seda äraproovitumad ja usaldusväärsemad peavad olema kaaslased. Selle köie teist otsa, mis mägedes su elu peab päästma, ei saa usaldada juhuslikule möödaminejale. Olen kogenud, kuidas üks toriseja võib rikkuda kogu suurepärase grupi meeleolu ja reisi, seepärast olen seltskonna osas üsna valiv.

Sul on suured kogemused. Anna nõu, kuidas kohalikega suhelda, näiteks neid pildistades. Kas peaks luba küsima või raha andma?

Kohaliku kultuurikonteksti tundmine on ülioluline. Pildistamisel tuleb näiteks teada, et muslimitel ei luba usk ja tavad tihti naisi pildistada, et mitmes kultuuris tähendab fotografeerimine pildistatava vaimujõu või hinge äravõtmist ja nad väldivad seda paaniliselt. Sageli tuleb arvestada, et pildistamise eest küsitakse raha ja see on pildistatava õigus, mida tuleb aktsepteerida. Kuigi ehedad hetked võivad kaotsi minna, soovitan alati enne inimeste pildistamist neilt luba küsida.

Ühes varasemas intervjuus vastasid sa küsimusele, kas on tekkinud soovi hoopis kusagil mujal kui Eestis elada, nii: “Aastaid tagasi ikka ajuti tekkis, aga praegu on väga selge, et ei koli ma kuhugi. See on meie, eestlaste põline keskkond, mille oleme mitme tuhande aasta jooksul endale emapiimaga omaks imenud. Kodust peab ajuti ära käima, aga ainult pätt tahab oma juured ja mineviku unustada.”

Mulle see tsitaat väga meeldib, nii et küsin sama. Kas on põhjusi, miks inimene võiks/peaks Eestist mujale kolima (kas või ajutiselt)?

Ma lausa innustan noori, oma lapsi sealhulgas, et nad käiksid korraks Eestist ära ja vaataksid põhjalikult maailma. Välismaal, teistsuguses kultuurikontekstis õppimine on minu arvates klassikalise hariduse oluline osa. Aga me peame Eesti hoidma vaimses ja majanduslikus mõttes nii atraktiivsena, et noored tahaksid aasta-paari pärast koju tagasi tulla, oma kodu ikka siia rajada, oma unistused ja elutöö siin realiseerida.

Eesti peab olema avatud paik, kuhu head inimesed ja ideed tahavad tulla ja siia jääda. Ja samas ei tohi avatus tähendada hooramaja, et kõik on teretulnud ja igaüks tuleb ja tallub kus tahab.

Tiit Pruuli

* Lõpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse eriala

* Töötanud:
-Edasi/Postimehe kultuuri- ja arvamustoimetuses
-Lennart Meri pressiesindajana
-Mart Laari nõunikuna
-Praegu transpordi- ja turismiettevõtteid ühendava Go Groupi nõukogu liige.

* Naine Maris on Jaan Joonataniga kodune, enne töötas Regios ja tegeles sellega, et ostis eestlaste jaoks maailmast Lonely Planeteid, Rough Guide ning teisi tuntud reisiteatmikke ja -raamatuid.

* Tütar Maarja õpib ülikoolis sotsiaalpedagoogikat ja tütar Helena lõpetab sel aastal gümnaasiumi.

10 reeglit reisi õnnestumiseks:

•Vali sihtpunkt, mis sind tõesti huvitab.

•Vali reisikorraldaja, kes on pädev ja usaldusväärne.

•Vali seltskond, kellega sul on tõeliselt mõnus.

•Vali eelarve, mis on ilma stressita jõukohane.

•Vali korralik läbilõige kogu sihtkohast: loodusest, inimestest, kultuurist.

•Vali vestluskaaslaseks kohalik inimene, mitte mõni armas reisikaaslane.

•Vali kohalik toidukoht rahvusvahelise kiirsöökla või peene restorani asemel.

•Vali jalanõud, mis ei hakka hõõruma.

•Kui jalanõud hõõruvad, siis ära hakka virisema.

•Ära ole valiv, võta rõõmuga vastu kõik, mida reis pakub. Ka raskused.

Allikas: Tiit Pruuli