Peaaegu täiesti olematu varuplaan

"Varuplaan". Foto: promo

“Varuplaan”
Osades: Jennifer Lopez, Alex O’Loughlin, Anthony Anderson
Lavastanud: Alan Poul
1 tund ja 44 minutit
Hinnang: kesine
Vaata kinode kavasid siit.
 

Romantiline komöödia on žanr, mis üldjuhul ei ole tuntud erilise originaalsuse poolest. Pigem eelistab see filmikunsti alaliik jääda ammu sissetallatud radadele, mis kulgevad turvaliselt punktist A punkti B. Enamasti näeb see välja nii: poiss kohtab tüdrukut, poiss ja tüdruk armuvad, tüdruk solvub millegi pärast poisi peale ning on jube kurb, poiss palub tüdruku käest andeks ja nad elavad õnnelikult edasi kuni surm neid lahutab.

Suhteliselt hiljuti meie kinodesse jõudnud “Varuplaani” puhul eelnev jutt päris saja üheselt ei kehti.

Zoe (Jennifer Lopez) on kena noor naine, kellel millegipärast pole armastuses eriti vedanud. Pärast aastatepikkust otsimist jõuab ta arusaamisele, et see üks ja ainus härra Õige jääbki tal ilmselt leidmata. Sellest poleks ju midagi, kui ta ei tunneks meeletut vajadust peret luua ja järglasi saada.

Vaikselt maha käiva bioloogilise kella survel otsustabki ta probleemi lahendamise enda kätte võtta ja pöördub arstionu poole, et kunstlikust viljastamisest abi leida. Vahetult pärast edukalt kulgenud protseduuri kohtab ta aga atraktiivset Stani (Alex O’Loughlin), kellega tekib tal vastu igasuguseid ootusi ka üsna kiiresti suhe ja ühtäkki seisab naine raske valiku ees, kas rääkida mehele tulevase lapse päritolu kohta tõtt või hoida oma suu igavesti lukus.

Ei ole vist eriline üllatus, et vastavalt kõige parematele Ameerikamaa filmitööstuse traditsioonidele valib ta esimese variandi, ohverdades sellega kogu linateose potentsiaalse uudsuse, sest edasi läheb kõik juba ammu väljakujunenud žanrireeglite kohaselt.

Tavaliselt on romantiliste komöödiate õnnestumise peamiseks eelduseks peategelaste vaheline tajutav keemia, millele järgneb huvitav sisu ning korralik tehniline teostus. Kindlasti mängib teatavat rolli näitlejate suur tuntuski.

“Varuplaani” juures on komponentide järjekord kahjuks pisut sassi läinud. Kuigi linateose visuaalsele poolele pole midagi ette heita, ei saa sama öelda sisu kohta, rääkimata siis veel Lopezi ja O’Loughlini olematust omavahelisest tõmbest ja nende populaarsusest, mis pole praegusel hetkel kindlasti kiita.

Põhimõtteliselt ju film vaadata kõlbab, kui parasjagu midagi paremat teha ei ole, aga suvel ju sellist asja juhtuda ei tohiks.