See oli uskumatu, see on unustamatu

Oh aegu ammuseid: hetk vahetult pärast Eesti võidu välja-kuulutamist Kopenhaagenis 2001. aastal. Foto: Jarek Jõepera (Õhtuleht)

Kui tänaõhtusel Eurovisiooni lauluvõistlusel Kopenhaagenis meenutatakse hea sõnaga 40 aasta tagust ABBA «Waterloo»-võitu, siis eestlastele seostub sõnadega Eurovisioon ja Kopenhaagen hoopis meie võit.

Olgem ausad: päev vähem kui kolmteist aastat tagasi tabas eestlasi üllatus, mida kõige vähem oodati – 46. Eurovisiooni lauluvõistluselt Kopenhaagenis naasid Tanel Padar, Dave Benton ja ansambel 2XL grand prix’ga.

Kopenhaagen oli tol kaunil maiõhtul täpselt samamoodi toominga-, sireli- ja marihuaanalõhnane nagu praegu. Ilm oli veidi jahe, Tivoli atraktsioonidelt kostsid raekojani samasugused hirmukarjed, kollased linnaliinibussid sõitsid mööda aastatega sissesõidetud radu ning suve ootavad linnakodanikud pidasid päikeseloojanguni parkides piknikku. Loomulikult tühjenes linn õhtupoolikuks, sest 36 aastat polnud Kopenhaagenis Eurovisiooni peetud. Panused toonasele Taani bändi Rollo and King laulule «Never Ever Let You Go» olid vägagi kõrged ning taanlaste meeled oli vallutanud mõte, et ka sel öösel saab põhjalikult pidu panna.

Kopenhaagenis eile ja täna

Mulle oli see esimene kord Eurovisiooni kajastada, ja kuigi olin seda sündmust ikka Soome, hiljem ka Eesti Televisiooni vahendusel jälginud, puudus ettekujutus selle mastaapsusest täiesti. Praegu tundub isegi naljakas, sest 2001. aastal, mil Eesti võidu ära tõi, oli osalejamaid kõigest 23, mitte ligi 40, nagu nüüd. Poolfinaalide süsteemist ei osanud keegi unistadagi, kuid võitu ihkasid sellest hoolimata kõik.

Ja loomulikult mahtus päevadesse enne 12. maid päris palju. Uhke vastuvõtt ja avapidu raekojas, helilooja Ivar Musta sünnipäeva tähistamine, eestlaste ekskursioon hipide asumisse Christianiasse, kus mõni julgem isegi ostu tegi, esinemised delegatsioonide lauluesitluspidudel, mõni tutvus toona uue Kopenhaageni ja Malmö vahelise silla ülesõiduvõimalustega ja nii edasi.

Kuid aeg on isegi vanakest Eurovisiooni, mis täna 59. korda toimub, muutnud. Uhked ja rikkalikud vastuvõtud on jäänud unustuse hõlma, jooki jagatakse talongi alusel, pressikeskus lõpetab tegevuse pea kohe pärast võitja väljakuulutamist ning üleüldse torkab kokkuhoiupliitika silma igal pool. Täna peetakse Euroopa laulupidu 10 000 inimest mahutavas ja tühermaaliku ümbrusega endises tööstuskompleksi hallis B&W Hallerne, mille juures sildus viimane laev 1996. aastal.

Parken, kus 2001. aastal pidu peeti, on tunduvalt parema asukohaga rahvuslik jalgpallistaadion, kuhu vutimängu ajal mahub kuni 50 000 külastajat. Toonasel Eurovisioonil oli saalis «kõigest» 38 000 vaatajat, mis ongi seni jäänud

Eurovisiooni finaali publikurekordiks. Nüüd, nädal tagasi, esines siin Justin Timberlake ja juunis tuleb kahe kontserdiga One Direction. Ilmselt just seekordse publikurohkuse tõttu polegi hilisematel Eurovisioonidel sellist möllu ja trügimist, mis mitu tundi enne ürituse algust staadionit piiravatel kitsastel ja tuulistel tänavatel aset leidis, hiljem ette tulnud. Ehkki – võib-olla kordub, sest nüüdki peab rahvas kitsaste olude tõttu tunde varem kohal olema.

Toona istus publik Parkenis juba kella poole seitsme paiku, sest piletil olnud hoiatust, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb, võeti tõsiselt. Mäletan, et keegi helistas Kuku raadiost ja küsis muljeid. Lauluvõistlusele eelnes tunde kestnud põhjalik show-programm (klounidest popstaarideni), mis oli mõeldud vaid saalisviibijatele, et neil oodates igav ei hakkaks.

«Kas siin eestlasi on? Andkem talle peksa!»

Ning kui saabus punktilugemine, vajusid kõigil imestusest suud lahti. Istusime Kroonika ajakirjaniku Meelis Kapstasega üsna lava lähedal paremal küljel, ning mida kõvemini me skoorimise arenedes häält tegime, seda vaiksemaks jäid meie selja taga ennast pea hingetuks röökinud kreeklased või maltalased, taanlastest rääkimata. Rollo and King jäi ju teiseks. Ja kui eestlased lõpuks lavale juubeldama tormasid, üritasime sinna tormata meiegi. Turvamehed, kes tee ära lõikasid, tundusid tol hetkel tundvat ehedat kahjurõõmu. Sel õhtul oli kuidagi eriti selgelt tunnetatav, et kellegi õnn võib olla teiste õnnetus. Ajal, kui eestlased rõõmust hullusid, tühjenes saal piinlikult traagilises vaikuses. See oli paus, mis kandis, ent lisaks Eesti ja Soome lipu kandjatele tegi endale lava poole jõuliselt teed ka mõni vikerkaarelipu hoidja.

«Uskumatu! See ei ole võimalik!» – need olid vist sel ööl kõige rohkem eestlaste huulil kõlanud sõnad, ka Eestis. Juba helistaski keegi, et Tallinna tänavatel annavad autod signaali ja rahvas möllab.

Võitjate pressikonverentsil julges keegi Tanel Padarilt küsida, kuidas areneb tema suhe Inesega, kes aasta varem Stockholmis Eestit esindas. Padar, kelle ühe silma valge oli kaelakaardiga saadud trauma tõttu punane (meenutades siiski verevalumit, mida saadakse hoopis teisel moel), polnud suu peale kukkunud ja saatis küsija pikalt. Kõva häälega ja otse mikrofoni.

Edasi jätkus melu ühes Parkeni kõrvalruumis, kus Padar Inest ja Dave Benton abikaasa Marist pikalt ja õnnelikult kallistasid, ning ajakirjanike hordidel ei tundunud lõppu tulevat. Võidu tähistamine jätkus sõna otseses mõttes hommikutundideni Eesti delegatsiooni peatuspaigaks olnud hotellis, ning Parkenis voolanud õllele lisandus viski. Eufoorial polnud piire.

Mäletan täpselt, et kell oli viis hommikul (Eestis on kell tunni võrra ees – toim), kui takso mind läbi veel pimeda Kopenhaageni hotelli poole viis, ning kuidas ma otsekohe lugu kirjutama hakkasin. Kui kell kümme viimaseid ridu arvutisse toksisin, avastasin imestusega, et saan meeletu väsimuse tõttu vaevu klahvidele pihta.

Ent nagu ikka, peab majutusasutusest lahkuma juba keskpäeval. Kuna lennuk Tallinna väljus alles õhtul, otsustas fotograaf Jarek linnas väikese tiiru teha, ning tegi ühtlasi ka hämmastava avastuse. Nimelt oli üks kohalik tänavateatri kloun küsinud rahvalt, et kas teie hulgas eestlasi on. Muidugi tõstnud Jarek käe. «Andkem talle peksa,» heitnud kloun nalja, mis polnud sugugi naljakas. See, et Eesti eelmisel õhtul Taanile maksimumpunktid andis, oli juba unustatud. Taanlastel jäi toona pidu ära; teiseks jääda olevat ju olümpiamängudelgi sportlase õudus.

Ent lisaks sellele, et 2001. aasta lauluvõistlus Parkenis tänaseni rekordilise publikuhulgaga peeti ja Eesti esimese Eurovisiooni-võidu sai, tõi see võistlus veel midagi, mis oli esimest korda, ja selles on «süüdi» Dave Benton. Nimelt oli ta esimene mustanahaline ja vanim artist (50 aastat ja täpselt 101 päeva), kes selle kinni pani. Vähemasti ütleb nii Vikipeedia.