Elton Johni kena rokipidu Tallinnas... ja Riias

Vanameister Elton John kiirgas laval positiivsust, kui esitas valiku oma parimatest (vanadest) lauludest. Foto: Toomas Huik

Pole sugugi harvad need korrad, kui kodumaiste kontserdikorraldajate teadetele mõnest järjekordsest Tallinna tulevast artistist järgneb publiku kihisev nutukumin: jälle «vana rokipeer», jälle «väsinud laulik», jälle «nähtud nägu». Et kus on staarid, kus tipud, hädaldame.

Olgem ausad, ka söör Elton Johni tulekuteatele järgnes säärane hädameri: alles ta käis ja pealegi, mida uut tal publikule ikka pakkuda on. Ent need ligi kümme tuhat inimest, kes laupäeva õhtul Rocca al Mare suurhalli jalutas, tõenäoliselt halada ei võtnud.

Ei selle üle, et lavalaudadel näidatakse 60-aastast muusikalegendi ega sellegi üle, et piletihind kohati üle mõistuse näis.

Publiku kiituseks

Siinkirjutajal oli põnev võimalus näha Sir Elton Johni tuuri «Live Greatest Hits» kontserti nii reedel Riias kui ka laupäeval Tallinnas. Kui jätta kõrvale vanameistri pöörasest kostüümivaimustusest tulenev teistsugune välimus (muide, Tallinna-kontserdil on mehe riietus märksa tagasihoidlikum kui Riias – seal küütlevad ta sinimustal kostüümil vääriskivid ning hiilgab tekst «Las Vegas – Diamonds – Elton John»), siis on suurimaks erinevuseks auväärt publik. Üks null eestlaste kasuks.

Kui valdavalt keskealise Läti publiku silm läheb särama peaasjalikult siis, kui vanameistri huulilt kõlab mõni nimekam hitt («Sacrifice», «Candle In The Wind», «Your Song» ja paar muud popkultuuritööstuses ära- ja üleekspluateeritud imeviisi toovad välgumihklid ja mobiiltelefonid muidugi kohe taskutest välja), siis eestlaste muusikamälu ja kaasaelamise soovi üle võib siirast uhkust tunda.

Tallinna kogunenud eri vanuses publik käivitub juba avalugudest «Funeral For A Friend / Love Lies Bleeding» (1973) ja «The Bitch Is Back» (1974) – lätlased soojenevad alles kuuendaks palaks «Daniel» (1973). Nii möödub kaks ja pool tundi lennates ja lavalt kostuvas helide müriaadis mõnusasti kaasa tuksudes.

Kontserdi avahetkega on selge, et allahindlust kvaliteedi osas söör ja ta meeskond teha ei kavatse: Elton Johni hääl ja klaverimängu oskus on endiselt tasemel, Eesti publiku silmist ja südamest peegelduv lust teevad talle endalegi silmanähtavalt heameelt, mistap on ta valmis klaveri tagant lahkuma, lava teise otsa tatsama ja lähedal seisvate austajate kätt suruma.

Peale tagasihoidliku tervituse juttu Johni suust suurt muidugi ei kuule. Ja ehk pole vajagi – laulud, topelttosin omaaegset muusikaedetabelite hiidu, räägivad tema eest.

Kirsiks tordil on suurepärane valgusšõu lavasügavusse tõmmatud hiidkangal, mis pillutab lustakat arvutianimatsiooni kontserdi algusest lõpuni. Ning muidugi Johni bänd – viis vinget vana, kellest igaüks võiks esineda soolokontserdiga ja suudaks ikka publiku ära hullutada.

Meestest vahvaima pillimängusoorituse teevad oma piimvalgeid pikki juukseid lennutav kitarrist Davey Johnstone, kes ei põlga mõne soolopartii ajal Elton Johnile vaat et sülle istuda, ning kelmikas klahvpillimängija Guy Babylon. Ühiselt pakuvad nad Johni meisterlikule klaverikõlale väärikat lisa.

Kui ainult heli...

Tõsi, Rocca al Mare suurhallis on ükskõik millise kontserdi nautimisega alati igavene häda: mida võimsamalt kostub lavaheli, seda häirivamaks muutub õõnsa ruumi metalne kaja ning nii on kohati mure juba rütmi mõistmisega.

Jubedama aimu suurhalli halvast akustikast saavad need, kes lava ees seisavad: nendeni jõuab saali otsast plekiselt tagasi peegelduv trummilöök pea sekundilise vahega.

Lätlastel on uue Arenaga ikka vedanud, taban end mõttelt hetkel, mil ühismängust ja publiku poolehoiust joovastunud rokikuuik on jõudnud «Crocodile Rocki» (1973) rokkivasse keskpaika.

Õnneks ei suuda see publiku meelt morjendada. Pärast säärast positiivset mammutkontserti ja ühiselt kaasaüüratud lõpulugu «Your Song» (1970) tundub, et elurõõmsa sööri vaimustava rokipeo külaline tahaks tõenäoliselt igaüks ehk veelgi olla.

Kontsert

Elton John

«Greatest Hits Live»

15. septemberil Saku Suurhallis