Disc-golf on mõnus mäng nii noorele kui vanale

Raul Mägedik, Eesti disc-golfi harrastajate liidu president, on ala harrastanud kümmekond aastat. Nii pika staažiga mängijale on taldriku tosina meetri kauguselt korvi lennutamine vaid kättevõtmise vaev. Foto: Urmas Luik

Juba mitmendat aastat näeb Pärnumaal Jõulumäe tervisekeskuse metsa all kummalisi jämedast traadist ja kettidest moodustisi, mille otstarvet on võhikul võimatu arvata. Need on Eestis kümmekond aastat viljeldud disc-golfi korvid.

„Disc-golf sarnaneb põhimõtteliselt golfiga," selgitas imelike korvidega seotud mängu olemust Raul Mägedik, Eesti disc-golfi harrastajate liidu president. „Kui golfis pead lööma palli kepiga auku, siis disc-golfis tuleb visata ketas korvi. Kes läbib raja vähema arvu katsetega, on võitja."

Kõigile harrastada ala

Üks ühine joon on kahel mängul veel: mõlemad sobivad igas eas harrastajaile.

„Soomes on väga palju päris kõrges vanuses mängijaid, see on puhas tervisesport," märkis alaliidu president.

Küpses eas inimesele on disc-golf tõesti jõukohane. Esiteks on rajad valdavalt paigutatud vahelduva reljeefi ja jalale sõbraliku pinnasega metsaalustesse, teiseks ei tule mängijal ette võtta järske liigutusi ega tõsta suuri raskusi: mängus kasutatava lendava taldriku kaal jääb 160 ja 180 grammi vahele.

Peale selle on harrastus rahakotisõbralik. Kõigepealt pole mängimiseks tarvis ülle tõmmata spetsiaalseid disc-golfirõivaid, teiseks saab mängimiseks vajalikud taldrikud kätte 300-400 krooniga.

„Profil on kotis paarkümmend ketast, algaja võib alustada rahulikult kahe kettaga: üks raja alustamisel kaugviseteks ja teine sisseviskamiseks," mainis Mägedik.

Kallimad kettad maksavad ligemale 250 krooni, odavamad 100 krooni vähem.

Küll peab arvestama sellega, et alal tippu jõudmine nõuab rohkelt harjutamisaega, mehel metsast on vähe edulootusi. „Et meistriks saada, peab kõigepealt õppima kettaid tundma, selleks läheb aasta-teine, võib-olla kolm, oleneb, kui tihti mängida," rääkis Mägedik. „Nii et tulla, näha ja võita on peaaegu võimatu."

Radu vaid neli

Siiski pole see kategooriline väide. Mullu Euroopa meistriks tulnud soomlane Ville Piippo on mees tundrast, üllatusvõitja, kelle nime tõsiusksed disc-golfarid polnud enne mehe poodiumile tõusmist kuulnudki. Tõsi, Piippo oli põhjanaabrite olümpiakandidaat odaviskes. Seega treenitud viskekäega mees.

Lootus kiiresti ala tippude sekka tõusta ei ole utoopiline. Eriti Eestis, kus disc-golfi harrastajate hulk kaunis tagasihoidlik.

„Mängijaid, kes käivad Eesti meistrivõistlustel, on 10-15, nii mehi kui naisi, nii noori kui vähe vanemaid," nentis alaliidu president.

Kasin on Eestis disc-golfiradade hulkki. Neid on neli: Harjumaal Keilas, Pärnumaal Jõulumäel ja Mammaste ning Mäeotsa Põlvamaal.

Seda on küll rohkem kui Lätis, kus polegi statsionaarset rada, ent nutuselt vähe, kui mõelda Soome 110 püsirajale.

Leevendust pakub teadmine, et lähiajal on alaliidul kavas ehitada veel kaks rada Lõuna-Eestis: üks Võru, teine Valga kandis.

Vastuvõtt on vägev

Jõulumäe tervisekeskuse juhataja Enn Tasalain hindab disc-golfi väga. Keskuse töötajad on mängu tutvustanud nii Jõulumäel seminaridel kui muudel üritustel osalenutele ja alati on disc-golf äratanud elavat huvi.

„Vastuvõtt on olnud vägev," märkis juhataja. „Hiljaaegu oli siin vanem paar, kes pidi pühapäeval ära minema, aga selle asemel küsisid nad, kas võivad veel päevaks jääda, kuna nad tahavad disc-golfi mängida."

Eriti istuvat uudne viskemäng tippsportlastele. See pakub nii vaheldust, võimalust lõõgastuda kui sisaldab siiski võistlusmomenti.

„Muidu räägivad nad ikka oma alast, aga nüüd aasivad üksteist," muigas Tasalain. „Täna saab üks habemesse ja kutsub võitja teisel päeval revanšile, lõbu kui palju. Õudselt hästi läheb peale, kõik ühtmoodi algajad."

Nii ongi juhatajal kavas ehitada Jõulumäele praeguse pea kolme kilomeetri pikkuse 18 korviga raja kõrvale veel üks. Tosinast Jõulumäel laenutada taldrikukomplektist peaks jätkuma nii vanal kui uuel rajal mängijatele.