/nginx/o/2014/04/24/2982162t1h0f03.jpg)
Eurovalimistel kandideerib pühvelparteide kõrval ka Eesti Iseseisvuspartei, mis on omamoodi varjupaigapartei neile hullukestele, kes ei soovi, ei saa teiste erakondade nimekirjas kandideerida. Lisaks Hardo Aasmäele ja tema tütreõiekesele, Õie-Mari Aasmäele, kandideerivad seal näiteks Juku-Kalle Raid, Merle Jääger, Sven Kivisildnik, Emil Rutiku, Vello Leito, jpt.
Siin pisut Eesti Iseseisvuspartei eemärkidest:
Eestimaa peal on levimas jutt, et kõik parteid olevat ühesugused! Aga Eesti Iseseisvuspartei arvates on see ütlemine samas kaalus väitega nagu oleksid kõik inimesed ühesugused.
Kuid viimased jagunevad laias laastus kahte gruppi - empaatiavõimelised inimesed, kes loovad uusi väärtusi, ning egotsentristid, kes teiste ärakasutamisega piirduvad. Nii on ka parteidega.
On 'võim võimu pärast' parteisid, mis olemasolevat ressurssi kulutades lasevad allavoolu, ent on ka selliseid erakondi, mis püüavad olemasolevat ressurssi süsteemselt kasvama panna - nii moraalset, vaimset, sotsiaalset kui materiaalset.
Selle püüde ongi Eesti Iseseisvuspartei endile tähtsaimaks eesmärgiks seadnud, sest nende veendumuseks on, et praeguse poliitika ja valitsemispraktika jätkumine viib riigi ja rahva pöördumatu hukkumiseni.
Elu24 postkasti potsats kurioossne plakat sügavast nõukaajast , kus Hardo Aasmäe koos tütreraasuga vana Maarjamaa rehielamu taustal poseerib ja skandeerib: «Teen Moskvas kõik, et Eesti asju otsustatakse Eestis!»
Hardo õlgadel istuv tirts on tema tütar Õie-Mari, kes juba lapsena olla kuulanud salaja kardinate taga pealt linnapeade ja suurte poliitikaonude juttu.
Õie-Mari: Mäletan seda pildistamist, tehti mitu varianti, osade piltide peal oli ka mu ema. Isegi mäletan kuidas me kodus mõtlesime, et milline oleks kõige parem.
Juba väga pisikesest peale on mu vanemad alati minult ka nõu küsinud. Miks just see välja valiti ma enam ei mäleta, ju siis oli kõige nunnum.
Ma mäletan neist aegadest päris palju. Üks eredamaid mälestusi on isa kabinet, seal olid paksud pruunid kardinaid ja laiad aknalauad. Mulle tihti meeldis seal istuda, nii et mind keegi ei näinud ja vajalikul hetkel keset koosolekut pea välja pista ja teatada midagi põhjapanevat ehk muidugi ikka lapseliku, ma ju olin nii pisike. Kõik alati ehmatasid, et kust see neiu välja ilmus. Igasugu tähtsaid onusid ja tädisid oli seal alati.
Teine mälestus mis mul on alati hinge jäänud on laulupidu. Mu isa linnapeana pidi koos perega kõndima Vabaduse Väljakult kuni lauluväljakuni rongkäigu ees. Ema kohutavalt muretses, et kas ma ikka jaksan. Tee on ju pikk ja mul pisikesed jalad. Aga see emotsioon mis selle kõigega kaasnes, iseseisvumine jne oli nii ülev minu jaoks, et ma kõndisin uhkusega ja isegi ära ei väsinud. Kohale jõudes oli ka veel mõnus, mingil hetkel hakkas vihma sadama ja ma vettisin üleni läbi aga ka see ei rikkunud mu tuju.
Taasiseseisvumise laule olin enne kodus kuulanud, isa küll manitses, et ära sellest väga räägi, et meil kodus nende kasett on ega ma ei rääkinudki aga laulupeo ajaks olid kõik peas. Minu hinge on väiksest peale sissesüstitud eestlust ja Eesti vaimu. Olen üks nendest, kes ei ole kunagi soovinud siit päriseks ära kolida, seega teades, et kandideerides võivad olla tulemused, mis mind siit ära viivad, oli see otsus kandideerida minu jaoks raske.
Olen pikalt vaadelnud seda, mis toimub meie riigis ja mujal Euroopas ja saanud aru, et pean ise ka midagi ette võtma. Ma ei ole kunagi eriti olnud poliitikas osaline, pigem kõrvaltvaataja ja mul puudub kogemus. Kogemus ongi see mida ma läheks Euroopasse ammutama.
Kõike on võimalik ka siin õppida, tõsi. Aga vaadeldes praegusi noorpoliitikuid, siis minu meelest on nad liiga hea õppijad olnud ja vanade mustrid ja käitumismallid üle võtnud. Meil oleks vaja Eesti poliitikasse värskust ja uusi ideid.
Ma usun, et mõned aastad Euroopa Liidus annavad mulle need vajalikud oskused ja teadmised ning ideed, et ka aidata Eestit paremaks teha. Minus on alati olnud peidus üks väike maailmaparandaja.