Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Martin Saar eelistab halastusseksile rääkimist

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Täna Apteek 1 korraldatud esmaabiõppustel oli abivajaja rollis peamiselt New Yorgis elav kunstnik Martin Saar, sest Narva maanteel rulatades tegi viga jalale, käele ja ninale.

«Kukkusin tegelikult varem, kui olin plaaninud,» märgib Martin veerand tundi hiljem, kui Tartu Ülikooli kliinikumi intensiivravi öed Inge Võsu ja Jane Karri-Moorits on ta «kokku lappinud.»

Rula pealt asfaltile prantsatanud kannatanu talutati esmalt apteeki sisse ja pandi toolile istuma. Siis pärisid õed «kuidas sa ennast tunned?» ja vastust «valus on!» kuulnuna sulgesid esmalt patsiendi ninaverejooksu ja panid lahasesse jala ja käe. Läbi võeti ka suust suhu hingamine (kas kõigil on meeles, hingamise stimulatsiooni ja ja jõulise südamemassaaži vahekord elustamisel on vastavalt 2 ja 30), kuid päris praktiliseks asi siiski ei läinud, sest patsient oli juba üsnagi toibunud; Saar hiljem: «Ei vedanud seekord!»

 

Martin, oled Sa ise esmaabi vajanud või ise osutanud?

«Kiirabiga on ära viidud päris mitu korda. Jää peal, tegelesin ekstreemspordiga, jääpurjetamisega. Lumelauaga on rangluu läinud kolmeks tükiks, ikka juhtub õnnetusi.

Ma mõtlen seda, et Eestis on olukord paremaks läinud. Kui mul oli 10 aastat tagasi õnnetus, siis inimesed jäid algul vaatama, tahtsid sikutada, et tõuse püsti ja lõpuks kutsuti kiirabi. Ise oskan teha lihtsamaid sidemeid.

 

Kas inimeste suhtumises teemasse on vahet Eestis ja New York Citys (NYC)?

NYC-s ikka inimesed tulevad ja aitavad kohe natuke kiiremini ses suhtes. Ei tea, kas suurlinna asi, aga kõik on natuke mures ja rohkem, pea igal tänavanurgal, on politseinikke [kes oskavad aidata – T.L.].

 

Mida eestlastele siis öelda, et olgem märkavamad?

Kui sa näed, et midagi on juhtunud, siis helista ise kiirabisse või politseisse. Kui näed, et keegi vajab abi, siis võiks aidata, ma arvan küll. Eestlased on tihtilugu ehk liiga enesekesksed.

 

Kui esmaabi ideed edasi arendada, kas võiks rääkida ka n-ö emotsionaalsest esmaabist?

Emotsionaalne esmaabi? See tähendaks seda, et igal ühel on mingi kitt kaelas, ja kõik päästavad elusid? Selle jätaks oma ala proffidele. Tähelepanelikum võiks küll olla rohkem.

 

Küsida, kas sinuga on kõik korras?

Aga siis on vastus, et ära puutu mind, keegi ei ole isegi valmis seda abi vastu võtma ka. Ma ei tea, tuleks teha mingi kampaania võib-olla.

 

Kas emotsionaalse esmaabi alla käiks ka halastusseks, millest Kadri Kõusaar, Heimar Lenk ja Kati Murutar paar aastat tagasi rääkisid?

Jah, et et kõigepealt paned jala lahasesse, siis viid koju ja pakud seksi?

 

Et füüsiliselt on korras aga emotsionaalselt on inimene nagu avarii läbi teinud auto

Ma ei tea, kui palju seda seksiga saaks siduda.

 

«Halastusrääkimine» sel juhul?

Jaa, see kindlasti aitaks. Ma arvan, et inimesed on hästi kinnised veel Eestis. Kui nad vaikselt reisivad rohkem ja näevad, et ei pea elama üldse nii, [et ollakse - T.L. ] mossis, tusased ja pahurad. Täitsa võib olla heas tujus kogu aeg.

 

Tagasi üles