Omal käel Uus-Meremaal: esimene eksootiline töö ja tuuline pealinn

Aino Krumins-Lukats uhkelt aknale pandud sildi kõrval: “Parkimine ainult eestlastele, teiste autod teisaldatakse”. Foto: Tiiu Sullakatko, Marko Martinson

Uus-Meremaal rännates kohtab üllatavalt tihti eestlasi, kes on tulnud siia niisama rändama või hoiavad maakera kuklapoolel elades eestlaste lippu kõrgel.

Jõudsime oma rännakuga Uus-Meremaa lõunasaare põhjaossa ja leidsime töö viinamarjaistanduses, kus hõrendasime ehk lõikasime puudelt tooreid marjakobaraid. Hommikul tuli ärgata enne päikest ja koguneda supermarketi ette, kust kõik töölised kasteniisketele põldudele sõidutati.

Ränduril on raske tööd leida

Töö ei nõudnud palju vaimselt ega füüsiliselt: viinapuudelt tuli kaksata valmimata marjakobarad, aga oli kohutavalt igav. Marlborough, regioon, kus töötasime, on Uus-Meremaa tuntuim veinitootmispiirkond ja maailmas tuntud oma Savignon Blanci veini poolest. Peab tõdema, et Uus-Meremaa veinid on tõesti erakordselt rikkad nii maitselt kui aroomilt, seda väidetavalt täpselt õige kliima ja puhta looduse pärast.

Põllul töötasime kokku kolm nädalat. Meie kahjuks olime ametis vahendaja kaudu, kes võttis oma tasu, ja meile jäime peaaegu miinimumpalk. Kuid kuna töid just valida ei ole, siis parem see kui mitte midagi. Sellise üksluise ja vaikse töö puhul on hea millelegi mõelda. Meie kaheksatunniseid tööpäevi aitasid mööda saata Eesti raadiosaated, mida saab internetist alla laadida.

Kõik töölised olid peaasjalikult välismaalased: kibekiired malaislased, korealased ja samoalased. Nooremad töökaaslased aga pärit Saksamaalt, Rootsist, Inglismaalt ja Tšehhist.

Ükspäev hõikas keegi paari vao kauguselt: “Oi, tere eestlased!”, kuulnud meid omavahel eesti keelt rääkimas. Meiega samale põllule oli sattunud Eesti poiss Rene.

Kui teisel pool maakera oma rahvuskaaslast kohtad, tekib tunne, nagu oleks vana sõbraga kokku saanud. Hea on emakeeles rääkida. Tavaliselt uuritakse, mis parasjagu kodumaal toimub, jagatakse kogemusi siinsest eluolust. Ja mis siin salata, visatakse nalja siitkandi kommete üle.

Nii mõnigi Uus-Meremaa hostel vahendab tööd ainult oma klientidele, kes nädala ööbimise raha ette maksavad. Vahel võib selliste vahendajatega alt minna, sest alati ei pruugi neil tööd anda olla ja nad ei tea ette, millal seda tuleb, aga majutuse eest peab ikkagi maksma. Nii istud ja ootad hostelis nädal nädala järel: äkki homme on midagi.

Merele avatud tuuline pealinn

Kui Blenheimis raha kokku saime, pakkisime ennast uuesti kokku, et minna üle Põhjasaarele. Lõuna- ja Põhjasaare vahe ei ole suur, 29 kilomeetrit linnulennult. Aga kuna rannik on tulvil fjorde, võtab praamisõit kolm tundi. Praam laaditakse autosid ja kaubikuid täis ja algab reis üle roheka vee, mida ääristavad järsud ja lopsaka taimestikuga kaetud fjordid.

Praam randus Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis, mis paljudele turistidele on Queenstowni kõrval põnevaim linn Uus-Meremaal. Siin elab pisut vähem inimesi kui Tallinnas ja linn ei jäta suurlinna muljet.

Mäenõlvadele laotatud Wellington on tuntud oma tuulisuse poolest. Kuna linn on kolmest küljest merele avatud, ei leidu tuulevaikset kohta isegi küngaste varjus. Meie sõbrad, kelle juures siin esmalt peatusime, rääkisid loo, kuidas paar nädalat tagasi paiskas tuul neile tuppa kümne meetri kaugusel asuva kasvuhoone klaasid.

Et kätte on jõudnud suur sügis ja kallab vihma, haarab käsi vihmavarju järele, mille peale kohalikud vaid naeravad. Vihmavarjuga ei ole siin linnas suurt midagi peale hakata, selle kisub tuul kohe käest ja lennutab kaugele minema.

Wellingtonis peatusime nädala toredas kommuunis, kus elasid kuus noort, kes kõik on loovad ja andekad persoonid: klaveriõpetaja, kitarriõpetaja, kokk, teatritudeng ja paar rändurit. Seal majas kõlas kogu aeg muusika, tagahoovis tegi keegi joogat või mediteeris oma toas.
Erakordne on kommuunielanike viis toitu hankida. Pärast seda kui toidupood on uksed sulgenud ja kauba, mis müügiks pole läinud, maja taha äraviskamiseks tõstnud, lähevad ja võtavad nad endale sealt kastidest üht-teist süüa.

Nagu paljudes teistes riikides ei tohi Uus-Meremaalgi ülejäävat toidukaupa edasi annetada ega ise ära tarbida, vaid tuleb ära visata. Tegu ei ole sugugi realiseerimisaja ületanud toidu, vaid täiesti tarbimiskõlbliku toodanguga.

Eestlane, kelle kodu on Uus-Meremaal

Wellingtonis kohtusime eestlase Aino Krumins-Lukatsiga tema armsas rannaäärses majas, et oma elust rääkida.

Voolava jutuga humoorikas ja kärme daam võttis meid avasüli vastu. Aino on sündinud Tallinnas, kuid tuli Uus-Meremaale koos vanematega juba 1938. aastal. Ta on 20. sajandi alguses lõunapoolkera uurinud maailmaränduri Jakob Lukatsi tütar. Lukats armus Uus-Meremaasse ja soovis luua siia Eesti kogukonna. Nii mõnigi rahvuskaaslane tuli temaga sel sõjaeelsel ajal ühes. Lukats rajas nii Sydneys kui Melbourne’is Eesti maja ja hoidis Wellingtonis elus Eesti kogukonda.

Aino on Eestiga pidevalt kontaktis olnud, kuigi ta oli Eestist lahkudes vaid paariaastane. Kodune keel oli tal isa surmani 1947. aastal eesti keel.

1988. aastal asutas Aino Wellingtonis Eesti kogukonna, kes hakkas koos käima nagu varem, isa ajal. Et Ainol on õpetaja ja psühholoogi haridus, hakkas ta kohaliku ülikooli juures 12 õpilasele eesti keelt õpetama. Enamikul neist puudus varem eesti keelega igasugune kokkupuude.

1990-1991 oli Aino mõne kuu Eestis ja õpetas inglise keelt, kuid kuna olud olid rasked ja tema kui välismaalane ei saanud talonge, polnud tal tihtilugu midagi süüa.

Viimase löögi andis tagasi Uus-Meremaale tulekuks Tallinnas alanud putš. Aino ei tunne, et tema Eestisse kuuluks. Eesti tähendab talle isa ja ema kodumaad, tema kodu asub ikka Uus-Meremaal.

Põnev on kohata eakaid inimesi, kelle silmad säravad ja meel on ergas. Proovime edaspidigi oma sihte huvitavate inimestega kohtumise järgi seada.