E, 5.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

1920ndate ilunipid: bensiiniga vistrike, äädikaga tedretähtede vastu

Kaire Kenk
1920ndate ilunipid: bensiiniga vistrike, äädikaga tedretähtede vastu
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Seebi ja veega pesemine oli 1920ndate aastate daami ilu aluseks
Seebi ja veega pesemine oli 1920ndate aastate daami ilu aluseks Foto: SCANPIX

Nagu mujal Euroopas, tuli ka Eestis 1920ndatel moodi sale ja sihvakas naisetüüp, propageeriti hommikuvõimlemist, taimetoitlust ja massaaži. Samas peeti kosmeetiku ametit vaid väljaõppinud arstile kohaseks ja «päris» iluravi oli kättesaadav vähestele. Seepärast kubisesidki naisteajakirjad kõikvõimalikest «tee ise» iluravinippidest.

«Eestisse jõudis see poisilik naisetüüp hiljem kui mujale Euroopasse ja meil eriti läbi ei löönud,»  ütles Tallinna Linnamuuseumi üritusel «Suveöö Kadriorus» peetud loengul raamatu «Läbi raskuste ilu poole» autor Liia Merino.

«Siiski hakati ka meie naisteajakirjades jagama esimesi tervislikuma toitumise soovitusi. Soovitati vältida rasva ja «söehüdraate», nagu suhkur. Magusaid küpsiseid ja vahukoort tohtis süüa «ainult väga haruldastel juhtudel.» Eelistada tuli rohelisi salateid, puu- ja köögivilja, loobuda soolast ja vürtsidest.»

Nii kirjutas ajakiri «Eesti Naine»: «Rahvad, kes end pääasjalikult taimetoidust elatavad, on kehaliselt ilusad. Toome näiteks hispaanlasi, itaallasi, türklasi, kreeklasi, perslasi, kaukaaslasi ja suurema osa Vaikse ookeani saarte elanikke.»

Lihaga soovitas ajakiri aga piiri pidada, hoiatades: «Melaneeslased, kes kõike, mis ronib või liigub, kõhklemata nahka panevad, meeleldi inimesi, isegi poolmädanenud kalu söövad, on hirmuäratavalt inetud.»

1939. aastal tulid ka Eestis müüki Boxbergeri Kissingeri lahjumistabletid ja muutusid kohe väga populaarseks. Tabletid sisaldasid allikavee sooli ja taimeekstrakte ning neid reklaamiti nii: «On viimane aeg võtta Kissingeri lahjumistablette, Liisa! Nad võimaldavad sul lahti saada liigsest rasvast, mis on rikkunud sinu kuju.»

Higilõhna vastu äädikavesi

Ehkki esimene deodorant (teadaolevalt esimene sellelaadne kaubanduslik toode) Mum tuli Ameerikas müügile juba 1888. aastal, kasutasid eesti naised kaenlaaluste tupsutamiseks valdavalt tavalist lihtsat talki. Liigset higilõhna pidi neutraliseerima äädikavesi ehk kange äädika vesilahus.

«Eesti Naine» kirjutas: «Alaline üleliigne higistamine pole mitte üksi ebamugav higistajale enesele, vaid ebameeldiva haisu tõttu vastik ümbrusele. Tarbe korral võib järgneda kerge puuderdamine.»

Tingimata tuli kord nädalas saunas käia, seda ei asendanud miski, kuid igapäevaselt sobis ka froteeriidega ülehõõrumine.

Naisteajakirjades soovitati igahommikuse rituaalina: «Pestakse enne nägu ja kael, tõmmatakse siis öösärk seljast maha ja seistakse ümmargusse lamedasse kummi-, puu- või plekk-kaussi, mile põhjal on kas mõni niinematt või tükk flanelli. Nüüd kastetakse suur kummikäsn kõrvalseisvasse pesukaussi ja surutakse see rinnale, nii et vesi keha mööda alla jookseb, samuti ka seljale. Pärast seda võib kuivatamata natukeseks ajaks voodisse tagasi minna.»

Seebiga pesemine: naise ilu alus

1920ndatel aastatel toodeti seepi paljudes eesti ettevõtetes. Levinud olid tualettseep, nn inglise seep ja kirju seep; proviisor Julius Lille laboratoorium Tartus tootis aga kummelitõrvaseepi Hamosapix, mis oli eriti hea rasusele nahale.

«Londonis suure kuldaurahaga kroonitud» proviisor H. Jürgensi bor-tymoolseep oli «kõrgeimas headuses tualettseep: vistrikute, tedretähtede, päevituse, päikesepõletuse ja üleliigse higistamise vastu.» Tegi naha valgeks, peeneks ja siledaks. Igatahes tuli «kõik sarnased lükata tagasi.»

«Kui seepi tarvitatakse, tuleb meeles pidada, et seda tuleb enne kuivatamist hoolsasti ihu küljest kõrvaldada puhtasse vette kastetud lapiga,» hoiatas «Eesti Naine.»

Poeseepide kõrval oli kodudes väga levinud ka ise seebi keetmine. Seebiks sobis kõik: taldrikute külge jäänud toidurasv, kalajäätmed, isegi juustukoored. Rasvale lisati vaid leelist ja soola ning keedeti keskeltläbi viis tundi. Igas endast lugupidavas naisteajakirjas ilmusid seebikeetmise retseptid.

Hambavalgendus vesinikülihapendiga

Hambahügieen hakkas Eestis levima alles 1920ndail aastail, mil hakati jagama soovitusi stiilis «Iga päev tuleb hambaid pesta.» Lihtne hambapulber oli kõikide Eesti keemiavabrikute tootevalikus.

Neile, kel hambapulbri ostmine üle jõu käis, soovitati puhastada hambaid kriidijahuga või soolveega, üks kord nädalas aga koguni lauasoolaga hõõruda. Suuvee valmistamiseks tuli 50 grammi vee hulka segada 5 tilka piparmündiõli. Hammaste valgendamiseks aga soovitati 3-protsendilist vesinikülihapendit veega lahjendada ja siis selle lahusega hambaid puhastada.

Rohkem turnimist ja hommikvõimlemist

Kehaline kasvatus või turnimine, nagu võimlemist sakslaste pärandina nimetati, muutus siiski järjest tähtsamaks. Just õhuvannid ja hommikuvõimlemine pidid säilitama vajaliku nõtkuse ja saleda joone ning tugevdama hingelist tasakaalu.

Professor A. Schmidt mainis, et just igapäevases elus hoolikalt lihaseid liigutav inimene on tunduvalt parema töövõime ning üldseisundiga. Professori pakutud parimaks abinõuks peale liigutamise oli veel massaaž, sest see «võib kõrvaldada tekkinud vere seisakuid.»

Ka hilisem tuntud rahvatantsupedagoog Anna Raudkats avaldas 1929. aastal raamatu «Tervis ja ilu», milles pidas massaaži naise tervise ja hea välimuse üheks kõige olulisemaks alustalaks. Teiseks alustalaks oli tema hinnangul seebi ja veega pesemine.

Seebi ja veega pesti 1920ndail aastail ka nägu. Ja see pole veel kõik. Pärast pesu tuli nägu veel kord puhastada äädikapiirituse lahusega. Juhtus näol aga mõni vistrik olema, soovitati seda puhastada bensiini sisse kastetud lapikesega.

Ööseks tuli vistrikele kanda meest ja nisujahust valmistatud puder - see pidi muutma näonaha nii pehmeks, et järgmisel hommikul oli kerge vistrikud välja pigistada.

Rasust nahka tuli pesta tõrvaseebiga ning seejärel veel tupsutada piirituselahuses niisutatud lapikesega.

Tedretähed kui loodusõnnetus

Tedretähti peeti 1920ndatel aastatel tõeliseks loodusõnnetuseks ning nende vastu võideldi kõikvõimalike vahenditega. Polnud harvad need juhused, mil daamid kangete koorimiskreemide kasutamise tagajärjel «ei saanud terve nädala seltskonda ilmuda.»

Tedretähtede tupsutamine äädikalahusega oli veel leebe meetod. Palju efektiivsemaks peeti näole äädikalahuse ja mädarõika segu määrimist. Tedretähtede vastase «lihtsa salvi» valmistamiseks aga tuli võtta äädikalahust, mett ja jahvatatud mõrumandleid.

Tedretähtede vastase näovee retsept, mida igaüks ise kodus valmistada võis, kõlas järgmiselt: «Võtke 4 grammi väävliõit, 3 g süsihapu kaalit, 20 grammi glütseriini, 20 g kölnivett, 150 g roosivett.»

Ehkki Helena Rubinstein ja Elisabeth Arden avasid oma esimesed ilusalongid juba enne Esimest maailmasõda, lubati Eestis iluraviga tegeleda vaid Eestis diplomi saanud arstidel. Iluravikabinette oli vähe ja seepärast soovitatigi kõikides naisteajakirjades ise oma naha eest hoolt kanda.

Boorhape ja booraks ning kölnivesi pidid leiduma iga enesest lugupidava naise koduses iluraviarsenalis. Enne pidu soovitati näole teha kummelikompresse. Naistele, kelle nahk äädikaga puhastamist välja ei kannatanud, soovitati nahka puhastada mandlikliidega ja teha oliiviõliga maske.

Paljud kohalikud ajakirjalugejad olid hädas oma suure rinnapartiiga. Esiteks soovitati kanda tihedalt istuvaid rinnahoidjaid, teiseks teha 2–3-minutilist külma dušši ja viimase võimalusena minna operatsioonile.

«Ilu pole mitte kingitus, vaid harjumus,» ütles prantsuse ärinaine Germaine Monteil 1930ndatel aastatel. Iga ameeriklanna kosmeetikakotis pidi tema sõnul olema puhastuskreem, päevakreem, öökreem, puuder ja huulepulk. Ka Eestis oli müügil äärmiselt lai valik kõikvõimalikke kosmeetikavahendeid, neid toodeti Eestis koha peal ja imporditi ka välismaalt.

Ripsmetuši tähelend algas 1913. aastal, kui 19-aastane ameeriklane T. L. Williams andis oma õele Mabelile söega segatud vaseliini. Kaks aastat hiljem nimetas ta oma kompanii Maybelline’iks. Eestis ripsmetušši aga enne sõda ei tuntud. Kulmupliiatsid seevastu olid aga laialt levinud.

Shiseido seitset värvi riisipuuder tuli juba 1917. aastal Pariisis müügile ja oli kogu Euroopas, sealhulgas Eestis kuni 1950ndate aastateni kõige enam ostetud kosmeetikatoode.

Härrad eelistavad blonde

Rohkelt probleeme tekitasid 1920-1930ndate aastate naistele juuksed.  Üks kord nädalas soovitati juukseid pesta vee ja seebiga, peanahka tuli kord nädalas harjata metallist juukseharjaga. Karedale veele tuli lisada 1 teelusikatäis booraksit. «Kõõmetuse» vastu aitas peanaha hõõrumine lahjendatud äädikapiiritusega. Kuivadele juustele aga soovitati teha oliivi- või riitsinusõli maske.

Kõik naised soovisid tollal samasugust välimust nagu heleblondidel filmistaaridel. Juukseid pleegitati äädikaveega, sidrunimahlaga. Vesinikülihapendiga ise juukseid kodus blondeerides esines nii palju mürgistusi, et ajakiri «Maret» lohutas naisi juba 1920ndatel aastatel: «Mehed eelistavad küll blonde, kuid abielluvad brünettidega.» 

Anna Raudkats aga hoiatas meikimisega liialdamise eest: «Eriti mõtlematult toimivad end ohtralt minkides noored naised, kes sellega midagi ei võida, küll aga kaotavad palju.»

***

1928. aasta 10. juuni ajalehe Tallinna Post meesrepoteri küsitlus pealinna tuntuimate daamide seas:

«Kas naine vajab iluravi?»

Proua Helmi Pung
Esitatud küsimusele, kas naistele on vaja erilist iluravi, ütleb proua, osutades aknast välja päikeselõõma: «Vaadake, seal on mu iluravi.»

Aga kui preili Pung tuleb meile appi, tunnistab proua juba veidi avameelsemalt: «Õhtuti pesen ennast sooja veega, loputan näo külma veega üle, siis kreemitan sisse ja see ongi kogu mu iluravi.»

Muidugi käivad kaasas ka mõned teised süütud vahendid, aga et kahe daami juuresolekul on lehemehe töö neljakordselt raskem, siis lõpetame töö ja sukeldume kõneluses koolipõlve mälestustele.

Proua Riina Reinik
Meie tuntumaid lavatähti Riina Reinik ei taha ennast kuidagi ilusaks tunnistada. Siin tuleb juba lausa lahingut lüüa. Kui on saavutatud kokkulepe, ütleb Riina Reinik lausa paatoslikult:
«Tervis on minu ilu!»

Aga edasi arvab kuulus subrett: «Muidugi peame meie teatri-inimesed tegelema minkidega. Tsiviilelus kasutan nii vähe kui võimalik «kordaseadmise» kunsti. Mõned süütud kreemid ja puudrid on hädatarvilikud. Eriti tähtis osa on kreemidel ja ja puudril kevadel ja suvel.Näonahk on õrn ja tundeline kevade muutlikule ilmastikule,» jutustab proua.

Ja viivu pärast: «Ballidel ja üldse õhtuti tuleb aga ennast veidi «üles lüüa.»» Edasi saavutame kokkuleppe, et kui keegi tarvitab minke, siis peab ta seda tegema nii, et et mitte ei saa öelda, kas on loomulik või kunstlik näovärv.

«Sellest see kunst ja iluravi seisab. Aga, kõige parem iluravi on magamine, eriti kevadel. Uni annab näole värske jume. Väsinud näoilmega naine pole minu arvates mitte ilus. Enne magamist dušš, nägu karastada külma veega, ööseks nägu sisse kreemitada, hommikul jälle veidi kreemi ja siis päikese kätte. See on parim iluravi!»

Proua Salme Meerits
Vaatamata sellele, et proua Meeritsal on juba kaunis suured lapsed, on on prouas palju lapselikku siirameelsust ja nooruslikku sädelevat värskust. Millega säilitate oma elurõõmu ja nooruslikkuse?
«Viibin palju lastega ja armastan sageli vannis käia,» väidab proua ja oma sõnade tõenduseks osutab veepiisale, mis pärlendab veel kulmukaares. «Näete, tulin äsja vannist.»

Edasisele küsimusele, kas proua tarvitab või peab soovitavaks mingit eri-iluravi, saame vastuseks «Mida vähem iluravi, seda parem.Terved ja loomulikud eluviisid on üle kõige Kuid ilu ja enese välimust ei tohi hooletusse jätta.Teatav iluravi peab ju olema. Kreemid, puuder ja õhtuti veidi huulepuna on vahendid,milleta tänapäeva naine läbi ei tule.»

Proua M.Kapsi
Proua Kapsigi arvab, et Tallinnas on palju ilusaid naisi. «Erilist iluravi ja ilukreemi ma ei tarvita,»märgib sügavmustade juuste, kuid siniste silmadega proua Kapsi. «Elan korralikku elu, magan palju. Iluravi vahendina kasutan Elisabeth Ardeni meetodit.»

Ühtlasi arvab proua Kapsi, et iluravi vahendite tarvitaja peab olema aus ja täpne enesehindaja, et teada, kuidas neid tarvitada. «Muidugi tuleb tarvitada teatud kreeme ja ja kosmeetilisi vahendeid, sest väsinud nahka tuleb toita. Peamiseks kevade iluraviks pean tervise eest hoolitsemist.»

Proua V. Linkholm
Proua Linkholm arvab, et naise ilu seisneb värskuses ja heas tervises.
«Seepärast peab ka kevadine iluravi taotlema sihte, mis annaksid naisele värskust ja tervist,» seletab proua veenvalt. Ka proua Linkholm kasutab Elisabeth Ardeni iluravivahendeid, nagu ta ise tähendab.

Ja mis ütleb arst?

Dr. A. Tamur arvab omal poolt, et et on hädatarvilik teatav kevadine iluravi, kuid sellest ei tule nii aru saada, et ainult kreemide ja spetsiaal-iluvahenditega püütakse säilitada ilu. Eelkõige on tähtsad eluviisid, toitumus, puhtus ja vastav võimlemine ühes kaasaskäivate vannidega ja massaažiga. Seejuures ei saa alahinnata ka kreemide ja muude iluravivahendite tarvitamist.

Millest tekivad kortsud ja rasvus? «Selle peamiseks põhjuseks on nahakudede nõrgaks jäämine. Mina isiklikult ei soovita mingit üldretsepti, iluravi on individuaalne asi. Asjatundja arst peab igale kirjutama ette vastava iluravi.»

Tähtis on ka dieet. «Aga dieedist ei tule nii aru saada, et ennast näljutamisega tahetakse «kaalu võtta». Dieedi kirjutab ette ikka arst. Üldpõhimõte aga oleks: inimestel, kes kannatavad rasvumise all, tarvitagu rohkem puuvilja, juurvilja ja vähem lihatoite. Kuna kõhnad eelistagu rasvaineid ja pudrusid, võid.»

Eriti toonitab dr. Tarum: «Värvimine, minkimine, mis nüüd moes, teeb näonaha karedaks, rikub nahahingamist, see tähendab loomulikku väljaauramist. Muidugi väikene minkimine tunnustatud värvide ja kreemide abil ei tee liiga, kuid siis peavad kaasas käima vastavad massaažid ja karastused.»

Märksõnad
Tagasi üles