Mänguarvustus. Prince of Persia: The Forgotten Sands

Prince of Persia: The Forgotten Sands Foto: Ekraanitõmmis

«Orav üles alla hüppab kuusepuul,
Oksalt teda alla ei too vali tuul…»
 

See lastelaul tuli meelde järjekordset Pärsia Printsi osa mängima hakates. Kui kõik versioonid ja platvormid kokku lugeda, on see juba 14. printsimäng ja siinkirjutaja on esimesest alates neist lõviosa järele proovinud. Ubisoft sai PoPi enda kätte 2003. aastal ja tegi õnnestunud osa Sands of Time. Nüüd hakkas printse tulema nagu Vändrast saelaudu. 2008. aasta versioon jättis mulje, et prints on juba täiesti tühjaks lüpstud. Vaatame, mida käesolev üllitis lubab.

Esmamulje on selline, nagu kirjandusõpetajal klassi priimuse kirjandit lugedes. Kõik on veatu, komad õigetes kohtades, käekiri korralik ja kirjutatud täpselt teemasse. Aga kuidagi igav: õpilane teadis, mida temalt oodatakse ning just nii kirjutaski. Mitte mingit originaalsust ega oma mõtet. Ubisoft lähtus ilmselt tõdemusest: kui asi töötab, siis pole mõtet torkima hakata.

Forgotten Sandsi lugu on nii lihtsakoeline, et sellest pole mõtet suurt rääkidagi: papa saadab printsi vanema venna Mailki lossi, et poiss seal sõjavirtsahvti õpiks. Kohale jõudes selgub, et palee on vaenlase rünnaku alla ja kindlast hävingust pääsemiseks laseb Malik vallale võlupitseri vangistuses olevad liivasõdalased («Oh, miks see alati just liiv peab olema,» ohkab peategelasest prints sellel kohal). Loomulikult selgub, et võluarmee on kõige elava vastu vaenulikult meelestatud ja nüüd tuleb lahendada juba kaks probleemi: päästa palee ja liivasõdalased tagasi kontrolli alla saada.

Riistvõimlemine
TFSi mängides jaguneb aeg kahanevas järjekorras akrobaatika, võitluse ja mõistatuste lahendamise vahel. Loomulikult teeb prints oma kuulsat seinajooksu ning on üldse tubli riistvõimleja: eks ta ole varasemates osades tublisti treenida saanud kah. Selle palee arhitekt pole ilmselt treppidest ja redelitest kuulnudki, nii peab prints mööda ruume liikuma pärdiku kombel karates. Lisaks laguneb palee rünnakute all ning pahatihti puudub põrand üldse. Üldine lagunemine seevastu ei ole üldse kahjustanud hoone turvamehhanisme, nii et lisaks tuleb põigelda igasugu pendelkirveste ja ogaliste tainarullide eest.

Sisuliselt on tegemist samasuguse parkuuriga nagu Assasin’s Creed i ja II, vaid selle vahega, et AC-s on tegu avatd maailmaga, aga printsil on alati vaid üks õige tee, kuidas mingi ruum läbida ja see tuleb mängijal välja nuputada. Enamasti libiseb kaamera uude ruumi sattudes linnulennult üle interjööri ja tähelepanelikul vaatlemisel saab vihjeid, kust otsast alustada. Prints on traditsiooniliselt üle-õla-piilumise mäng ja kaamerat saab üsna sujuvalt keerata. Mõnes kohas suudab prints siiski sellisesse nurka taganeda, et kaamera jääb lukku ja hüppe sihtpunkt monitori serva taha. Ja vähemalt ühes kohas kadus kangelane ühe hüppe tagajärjel üldse ekraanilt. Nõudis mitu katset, et aru saada, mispidi ta seal on, et õigesse suunda hüpata.

Lisaks riistvõimlemisele pakutakse printsile ka ajugümnastikat. Uste ja väravate avamiseks on kasutusel ajastatud puuteplaadid ja keerulised mehaanilised juhtseadeldised. Nendega opereerimine on puhtalt katse-eksituse mäng, loogikat kasutada ei anna.

Võitlus
Loomulikult on prints kange mõõgamees. Tal on läbi mängu vaid üks relv, mida arvukad (et mitte öelda loendamatud) vastased maitsta saavad. Madin on väga veenev: printsi kraesse valguvad pahalased mitmekümnete, peaaegu sadade kaupa. Kui alguses piisab vaid mõõgaga vehkimisest, siis õige pea tuleb hakata taktikat kasutama: õigel ajal löögi alt kõrvale veerema, kilbilööke jalaga pareerima ning vastastele pähe hüppama. Regulaarselt ette tulevate bossilahingute puhul on kaval vastse iseloomu tundma õppida, et siis õige taktika valida.

Voolav aeg ja tahke vesi
Siianiräägitu on väga tuttav kõigile PoP saaga viimaseid osi mänginuile. Selle mängu teeb huvitavaks see, et taas on printsil võime aega tagasi kerida. Kui hüpe nurja läheb või vaenlasemassile alla jääd, keri aega tagasi sinnamaale kui kõik veel hästi oli. Kui ajakerimiseks kasutatavad sinised manakuulikesed otsa saavad (aga neid saab koos punaste tervisehelmestega hankida venna palees taarat purustades), siis viib surm tagasi eelmisesse kontrollpunkti, mida on mugavalt sageli.

Selles mängus kohtub prints ühe veest tehtud tüdrukuga, kes talle kaasa tunneb. Tüdruk ütleb, et ta on džinn, aga see on veider. Me ju teame, et džinnid on islami mütoloogias tuleolendid. Printsi suhtes positiivselt meelestatud olend annab talle võime voolavat vett tahkestada ning see muudab turnimise veel vaheldusrikkamaks. Korraga on palee täis koski, jugasid ja purskkaeve. Õigel ajal tahkestatud vett mööda saab joosta ja hüpata nagu mööda seinu ja talasid.

Teiseks saab prints materialiseerida oma mälu, manades praeguseks hetkeks hävinud palee osad taas reaalseks, et neid mööda turnida.

Kõik see nõuab omajagu harjutamist ja eriti täpset ajastust nõudvad takistused nõuavad päris paljude printseide elusid. Seda suurem on rõõm, kui nipp lõpuks käppa saab ja keerulisest ruumist läbi pääsed.

Võluvõimed
Vastaseid nottides kogub kangelane kogemuspunkte, mille eest erilise võimeid osta: natuke nagu RPG. See on üks Ubisofti poiste poolt üks ütlemata vahva mõte ja muudab muidu ehk üksluiseks kippuva mängu taas huvitavaks. Kõigepealt saab XPde eest elujoont pikendada ja siniste manakuulikeste korjamiseks lisapesasid võtta. Lisaks lubavad XPd printsile neli erinevat võluvõimet külge pookida: kivisoomuse, tulejälje, tormituule ja jäänõelad. Need on kasulikud võitluses. Erivõimete kasutamine kulutab manamullikesi nagu ka vee jäätamine ja ajakerimine, seega tasub manajoon võimalikult pikk teha. Võluvõimete kestust ja toimet saab järgnevatel tasemetel pikendada. Testmängus sai kõik need kasutusele võetud ja vihasemates lahingutes kordamööda rakendatud. Kui seda taktikaliselt õigesti teha, siis muutub sadade vastastega madistamine kindlasti lihtsamaks, kuid ka väga vaatemänguliseks.

Väljanägemine ja mängitavus
TFS kasutab Assasin’s Creedi mootorit. Visuaalselt on mäng kaunist, ainult kohati kipuvad detailid korduma. Sellel on küll oma põhjus: kui kuskil seinal on näites ronitav karniis, siis peabki see igal pool samasugune välja nägema, muidu ei oskaks mängija õiget teed leida. Maliki palee jääb koloriidilt natuke üksluiseks, ehk oleks enam oodanud idamaist kirevust. See-eest paitavad silma veesillerdused ning lahinguefektid. Kui eespool mainitud häda sellega, et kaamera mõnes kohas ebamugavalt lukku läheb välja arvata, on tegemist pea veatuks lihvitud mänguga.

Mäng on välja lastud kõigile konsoolidele (Wii versioon pidi teistest erinev olema) ja personaalarvutile (testitud). Ehkki teoreetiliselt klaviatuuriga täiesti mängitav, julgen siiski soojalt mängupulti soovitada. Kui üldse, siis on pult just seda sorti mängude jaoks loodud. Liskas analoogkangidele liikumiseks ja kaamera keeramiseks on pidevas kasutuses 12 nuppu. Eriti täpset ajastamist nõudvad pikad kombod tulevad puldiga paremini välja, Kui mänguril on kontsertpianisti pikad sõrmed ning treenitus, saab muidugi ka klaviatuuriga mängitud. Pult on siiski mugavam.

Miinimumnõuded mänguarvutile
OP Microsoft Windows XP (SP3) / Windows Vista (SP2) / Windows 7
Protsessor: Intel Pentium D 2.6 GHz / AMD Athlon 64 X2 3800+
Videokaart : 256 MB VRAM – DirectX 9.0 Shader Model 3.0
RAM: 1 GB RAM (XP) / 2 GB RAM (Vista / 7)
Mängupult äärmiselt soovitata, internetiühendus nõutav (ehkki on tegu vaid soolomänguga, on see Ubisofti toode ja firma uue piraatluskaitse tõttu tahab mäng kogu mängimise ajal Ubisofti serveriga ühendust pidada).

Kokkuvõtteks
Prince of Persia: The Forgotten Sands saab hindeks 7/10.
Tänavune prints on pika ja auväärse suguvõsa vääriline sinivereline esindaja. Viimase võimaluseni lihvitud ja tasakaalustatud. Aga samas ei lisa ta eelnevaid mänge arvestades mitte midagi uut (kui just veekülmutamise nipp välja arvata). Siiski täiesti mängitav meelelahutus, sõltuvalt raskusastmest on ca 15 tundi nupuklõbinat garanteeritud. Mäng tuli arvustamiseks Gamestarist.