Eesti uusim põnevusfilm

Põnevusfilm "Punane elavhõbe" põhineb tõestisündinud lool, mille on samanimeliseks menuromaaniks kirjutanud Andres Anvelt. Foto: www.taska.ee

Andres Anvelti samanimelise romaani “Punane elavhõbe” filmiversioon, mille režissöör on Andres Puustusmaa, on tipptasemel terviklik taies, mis ei taandu Eesti kino pisendatud mööndustega taskuformaati nii-oma-ja-nunnu.

Oleme teadnud, et midagi nii õõvastavat toimub vanglates ja miilitsas, katakombides ja kodulaadsetes urgastes. Luubi alla toodud tegelikkus aga on sedavõrd jõulises ja terviklikus võtmes õnnestunud, et rikastab kogu maailma kinematograafilist teravpeeglit.

Võiksin jutustada, kuidas Puustusmaa-Anvelti meeskond on filminud Moskvat läbi lukuaugu perspektiivi, fikseerinud pilgu puruks pekstud kolpadest pulseerival verel … Seda kõike on tehtud ülihästi. Eesti uusim film nõretab verest ja vägivallast, kusjuures selle mikstuuri õõvastavaim osis on lootusetus.

Noormees vabaneb vangist. Teades juba väljudes, et trammidepoosse töölemineku asemel pöördub tagasi krimiteele, ehkki emast on sõnatult kahju ja tüdruk on hirmsasti armas. Koos poisu vabanemisega põgeneb kaks retsi. Käivitub põimumine, koletu tsükkel, sarimõrvade räme riburada.

Seda laipade ja ülelastud naistega rada pidi läheb lõbus retsiseltskond Venemaale punast elavhõbedat tooma. Uusaadlike juurde.

Kuna kambas on hiiglaslik märatsev imik-rets, siis roimad aina juhtuvad ja süüta inimesed saavad koletuks statistikaks.

See kõik on meie meestel vormitud maailmatasemel – nii eluline lugu kui sõna otseses mõttes jõle veenvad karakterid.

Eestlased kipuvad uudisfilmi vaadates ilmselt mõnevõrra häiruma paratamatust samade nägude luupainajast: jälle Avandi, Oja, Malmsten oma tuntud headuses, kaubamärk-klišeedes.

Midagi nii head kui “Punases elavhõbedas” need mehed enne teinud pole. Nagu Taarka-filmist tuntud Inga Salurand, Laine Mägi ja kolm blondi venelannatki, igaühe loodud karakter kui pärl.

Eestlased vaatavad sedasinast ränka šedöövrit sellegi pilguga: näe, Avandi mängib Anvelti ja Oja Peeter paneb oma rolliga ära Pikarole. Mis pole paha. Rahva palgal mendimaja on sedasorti koht, mille puhul on oluline teada, mis on vorsti sees. Kui kedagi praegu juhtpositsioonidele valida ja kinnitada, peab siiski meeles pidama, missuguse tausta too tüüp kaasa toob.

Näinud võmmi võimetust jõhkra süsteemi ees, mis toodab retsidiviste, läks Andres Anvelt politseitöölt minema. Kas ükski kõlbeline inimene tahaks töötada masinas, mis ei lase vangist tulnutel enam ausale tööle asuda isegi siis, kui vanglas on temasse osa jumalikust sädemest alles jäänud?

Noore politseiniku idealism kukub kiiresti kokku, sest pättide ja võmmide vaheline piir on habras ning vanad mendimorsad töötavad kui retside tekitamise vabrik.

Praegu pole asjad meie õigusriigis ülearu palju paremad kui “Punase elavhõbeda” päevil. Ikka kipuvad funktsionäärid ja ametnikest kivinäod tootma noori mehi, kellel pubekapattude pärast puuri kukkumise järel tagasiteed ühiskonda pole.