Heinz Valgu ajaloolised sõnad: ükskord me võidame niikuinii!

Heinz Valk Tallinna lauluväljakul, käes paber kuulsat lauset sisaldava kõnega. Foto: Repro

Homme proovime Tallinna lauluväljakul, kas kakskümmend aastat tagasi kõlama löönud eesti rahva lauluvägi on veel alles.

«Ma lihtsalt põlen revolutsiooni tules ja tahaksin anda oma panuse,» kirjutas keegi härra Raimund 1988. aasta septembris kunstnikule ja rahvajuhile Heinz Valgule. Viimase poolt Tallinna lauluväljakul sadade tuhandete inimeste ees lausutud vanne – «Ükskord me võidame niikuinii!» – oli leidnud koha rahva hinges.

Lauluväljakust sai sel pöörasel 1988. aasta suvel revolutsiooni tallermaa. Kõik algas juunikuu esimesel nädalal, mil Tallinna vanalinnapäevade publik ja ka esinejad keeldusid õhtul koju minemast ning kogunesid lauluväljakule spontaansetele öölaulupidudele.

Lagedale ilmusid keelatud sinimustvalged lipud, inimesed hoidsid üksteisel kätest kinni ja märkasid joovastusega, et laul teeb vabaks.

17. juunil kogunes lauluväljakule Rahvarinde kutsel juba ligi 150 000 inimest, et saata Moskvasse teele NLKP XIX konverentsi delegaadid. Hoolimata ürituse padunõukogulikust pealkirjast kujunes sellest suur isamaapidu ning saatuslik umbusaldusavaldus Karl Vaino juhitud kommunistidele.

Augustis lehvisid rahvuslipud lauluväljakul Rock Summeri ajal. Kui kõlasid Alo Mattiiseni isamaalised laulud, selle suve hümnid, jõudsid kontserdist ülekannet teinud raadioeetrisse juba hüüded: «Eesti vabaks!»

Vabadusesuve lõppakordiks lauluväljakul sai aga 11. septembril peetud Rahvarinde massiüritus «Eestimaa laul», kuhu kogunes hinnanguliselt 300 000 inimest. Ning just seal paiskas Heinz Valk oma kõnes võidutõotuse rahva hinge.

Kõne ise, mille originaalteksti säilitatakse Riigiarhiivis Heinz Valgu isikufondis, kuulutas: «Me ei ole enam «kohalik põhirahvusest elanikkond», vaid me oleme jälle eestlased!»

Selle lõpulõik kõlas nõnda: «Meie hinge on puudutanud vabaduse sosin. See peab kasvama täiskõlaliseks, inimhäälseks kõneks. Selles sihis me peame edasi minema ja me murrame end vabadusse kasvõi läbi halli kivi! Ükskord me heiskame ka Pika Hermanni torni sini-must-valge lipu! Ükskord me võidame niikuinii!»

Rahvas rõkatas vaimustusest. Laulva revolutsiooni parool oli sündinud ning Valk pidi seda järgneva paari aasta jooksul üha ja üha kordama.

Nagu Valk hiljem on rääkinud, sündis see lause tegelikult juba mõni kuu varem, mil ta esimese parteitu kandidaadina edutult kandideeris Eesti NSV kultuuriministri kohale. «Ma tean, et ma täna kaotan,» meenutas Valk Maalehele oma toonast esinemist kommunistlikule valimiskomisjonile. «Kaotavad praegu kõik meie uuendusmeelsed liikumised, kuid ükskord tuleb aeg, kus me võidame niikuinii.»

Sügisel oma lauluväljaku-kõnet ette valmistades torkas Valgule pähe mõte kasutada fraasi ka avalikkuse ees. «Viimistlesin teksti veel laulukaare trepi peal vahetult enne esinemist,» rääkis Valk Postimehele.

Just seda viimast mustandit säilitataksegi Riigiarhiivis. Seda paberit laulukaare kõnepuldis võidukalt käes hoidev habemik ja ehtsat revolutsionääri meenutav Valk on jäädvustatud ka kümnetele fotodele. Samas arhiivifondis leidub ka kümneid kirju, mida Valgu tõotusest vaimustunud inimesed pärast lauluväljaku üritust talle saatsid.

Kirjutajate seas oli Nõukogude armees teeninud Eesti kutsealuseid, kes polnud laulvast revolutsioonist ise veel osa saanudki. «Meie – noored eesti sõdurid ei ole veel oma silmaga näinud, mis toimub meie armsal Isamaal, kuid me oleme õnnelikud, et saame kaasa elada sellistele sündmustele,» teatas sõdurpoiss Jaan Leningradist.

«Me teame, et Eesti Rahvas ja Rahvarinne on alati ühel meelel. Et see, mis kirjutatakse Isvestjas või Pravdas pole õige. Rahvarinne ei ole kuritegelik organisatsioon. Sinna kuuluvad meie rahva kangemad ja targemad mehed. M. Lauristin,

M. Hint, H. Valk jpt. Huvitav, mida mõtleb Nõukogude väejuhatus. Kuidas saab sõdur, kelle rahvast siin laimatakse, siin aega teenida?» jätkas Jaan.

Sõdurpoiss kirjutas, et noored eesti sõdurid on alati valmis kaitsma oma rahvast. «Ükskõik kelle eest, kas või Vene armee, kus me praegu ootame kõik aega, mil koju saame, sest selles armees ei teeni ükski eestlane südamega, vaid käsu ja hirmuga.»

Talumees Urvastest kinnitas oma kirjas: «Olen vana, ei karda enam surma ega Siberit.

Kui midagi peaks juhtuma ja tulevad ränkrasked ajad eesti rahvale, siis mind siit ära ei viida, suren nagu mees oma kodutaeva all. Kui oleme oma selja sirgu ajanud, ärgu me kunagi enam oma pead painutagu, mitte kellegi ees. Praegu on meie ainus šanss, kui me seda ei kasuta, ärgu ajalookohus meid nimetagu eestlasteks. Kui ka tuleks surra oma kodumaa eest, siis püsti seistes, irevil hammastega.»

Kirjutasid isegi eesti soost vangid Nõukogude kolooniatest. «Viimasel ajal toimuvad Eestis väga teretulnud sündmused ja olgugi, et olen enda nime, eestlane, häbistanud tugevalt, olen Eesti rahvaga, selle pisikese rahvaga, kes peale kannatuste pole midagi näinud,» seisis kirjas.

«Minu suurimaks sooviks on, et eestlased saaksid ükskord oma isamaa tõelisteks, ainsateks peremeesteks. Ma ei soovi, et keegi mind haletseks, ei vaja mingit abi, paluda ma vist ei oska isegi viimasel eluhetkel,» lisas koloonias viibija.

Saabus isegi armastusavaldusi daamidelt, mainib Valk. Paari aasta jooksul oma võiduvannet üritustel üha korranud Valk lõpetas viimaks selle lause esitamise, sest võit lõpuks saabuski. Ent kas ühel päeval võib ta sellega taas rahva ette tulla?

«Praegused maailma arengud ja rahvusvahelised sündmused väga muretuks ja hooletuks ei tee. Pigem tekitavad muret,» vastab Valk. Tema sõnul on meie idanaabri vaimsuses üha tugevamaks muutuv KGB meelelaad tõsine asi.

«Tean väga hästi, mida KGB mõtles ja mida ka KGB tänased järglased praegu varjamatult välja ütlevad. Nende ideaaliks on Nõukogude Liidu taastamine,» sõnab ta.