Londonist leitud inimjäänused kuuluvad Musta Surma ohvritele

Londonist leitud Musta Surma ohvrid

FOTO: SCANPIX

Suurbritannias Londonis on uue raudtee ehitamisel päevavalgele tulnud suur hulk 14. – 15.  sajandi Musta Surma ohvreid.

Möödunud aastal leiti uue raudteeliini Crossrail rajamisel 25 inimjäänust, edastab news.com.au.

Kuna inimjäänused leiti kunagisest linnamüürist väljapoolt, arvasid arheoloogid kohe, et tegemist võib olla katku surnutega.

Leiupaigas oli kunagi klooster ning see ala oli puutumata sajandeid, mattudes kultuurikihi alla.

Tegemaks kindlaks, kas need jäänused kuuluvad ikka katku surnutele, võeti 12 jäänuselt hammas, millest eraldati DNA.

Hammastest leiti katku tekitavat bakterit Yersinia pestis`t.

«See näitas, et need isikud surid tõenäoliselt katku tagajärjel,» teatati.

Lisaks sellele uuriti, millal võis haiguspuhang ja matmine toimuda. Selleks kasutati süsinikmeetodit ja potikildude analüüsi. Samuti geofüüsika tehnikat, mida tavapäraselt kasutatakse mõrvatute ja sõjas surnute kindlaks tegemisel. See aitas leida veelgi matmispaiku. Hapniku ja strontsiumi isotoopide uuring luudes paljastas, millest need inimesed toitusid ja milline oli nende tervislik seisund.

Uurijate sõnul oli paljude puhul tegemist vaesesse elanikkonna kihti kuulunud isikutega, kuna neil oli märke alatoitumusest. Oletatakse, et nad kannatasid Musta Surma Euroopat tabanud Suure Näljahäda käes. See näljahäda oli 30 aastat enne katkuepideemiat.

Arheoloogidele oli üllatuseks, et katku surnuid oli kolmest ajajärgust: Musta Surma põhiepideemia ajast 1348 – 1350, hilisemast katkuepideemia ajast 1361 ja 15. sajandi alguse katkuepideemiast.

«See mitmes kihis matmine näitab, et matmispaika kasutati katkuohvrite matmiseks uuesti ja uuesti,» lausus juhtivarheoloog Jay Carver.

Ajaloolaste arvates tappis Must Surm Euroopas vähemalt 75 miljonit inimest.

Uurijaid üllatas see, et katku ohvrid olid esmalt maetud sotsiaalse staatuse järgi. Kui aga katk kestis edasi, siis loobuti sellest. Hiljem keriti kõikide klasside esindajad lihtsalt linasse ja pandi korralikult matmisauku. Laipade vahele pandi savi ja tuhka.

Veel hilisematel laipadel leiti aga surmajärgseid vigastusi, mis võisid tekkida nende matmispaika viskamise tagajärjel.  

Uurijate arvates võis katku leviku kiirust mõjutada haigega kokku puutumine, mitte enam niivõrd näriliste poolt levitatu nagu haiguspuhangu alguses.

Tagasi üles