/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
Suur suvi on kohe käes ja sellega jõuab ka trallimise aeg. Siililegi on selge, et tüütu parmupirin või sääsesumin pole prallel juba paraja kilgiga peas pidulistele just see kõige etem taustaheli. Sootuks paremini sobib selleks midagi reibastavat, näiteks Toomas Anni plaat „Rohelised niidud”.
Teadupärast on Eesti demokraatlik riik, seega on igaühel on võimalik tegelda just sellega, mis on talle parasjagu meelt mööda. Et üks lendab, ettekandja põlleke veel niuetel, pubist otse eesti meelelahutusmuusika tippu, teine jätab oma sinilinnul sabast saamiseks traktorirooli – jumala eest: vaba maa, vaba rahvas.
Ja kui selle valikuga kaasneb veel rahvahulkade vaimustus – müts maha.
Ega Tom Joneski sündinud hõbelusikas suus. Enne kui hullunud naiste hordid võimsa häälega ueilslasele tormi hakkasid jooksma, rügas Thomas John Woodward lihtsa mördiööbikuna: pere tahtis toitmist.
Mu vanaisa tavatses ikka ütelda, et ega amet leiba küsi, aga ametiga saab leiba teenida. Absoluutselt õige jutt. Veel räägitakse, et ilu ei panda padaje ja et kui kõrvuti on ema ja tütar, siis on silmaheitjaid mõlemal.
Ma olen see, kellele meeldib rohkem ema. Sellepärast naudin meelsamini ka Eesti Raadio meeskvartetti ehk Arved Haugi, Eri Klasi, Uno Loopi, Kalju Terasmaad; Nicole’i, Demis Roussost, Zemljanet, Eaglesit. Eriti viimast.
Aga neile muusikasõpradele, kellele teeb silmarõõmu tütar, soovitan „Rohelisi niite” soojalt.
Nagu juba mainitud, hoiavad plaadil salvestatud helid kuulajad virged ja krapsid ning tekitavad neis motoorset rahutust. Mida on sumedas suveõhtus ja -öös oma sõnajalaõie otsijal veel enamat tahta!