Hardi Volmer: punk oli eelkõige lavaimmits

Lavale tõusnud, paneb Hardi Volmer igatahes täiest jõust, sest teisiti ei ole tema meelest mõtet. «Ja ma olen kindel, et teised teevad samuti. Kui pill juba hüüab, ei küsi keegi enam rahanumbrist või publiku hulgast.» Foto: Gert Kiiler

Eeloleval pühapäeval jõuab Viljandisse selle suve üks põnevamaid kontserte — Eesti pungi 30. aastapäevale pühendatud «Disko pole oluline, punk on põhiline».

Ühel laval näeb ja kuuleb kohalikke silmapaistvamaid punklugusid esitamas selliseid Eesti legende nagu Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme, Ivo Uukkivi, Tõnu Trubetsky, Peeter Volkonski, Mihkel Raud ja Hardi Volmer.

«Sakala» vestles kontserdi eel Hardi Volmeriga Eesti pungi olemusest ja sellest, kuidas ta on punki endale lahti mõtestanud.

Ansamblitest Päratrust ja Turist ning ka Päratrusti muudest tegemistest rääkides on kasutatud sõna «punk». Ka praegu osaled sa pungituuril. Kuipalju te ise tollal mõtlesite, et olete punkarid või teete punki?

1979. aasta naistepäeval toimus ERKI-s Päratrusti esimene ametlik ülesastumine. Et esines ka Propeller, õnnestus meil kasutada selle bändi liikmete ehk proffide pille. Juba siis deklareerisin ma: publik näeb, et ka korralike vahenditega on võimalik kolemuusikat teha.

Meie pillimänguoskus ei küündinud üle pungilt oodatava taseme. Oskusest palju olulisem oli aga sisu ja vormi ühtsus. Meil olid mädapaised näkku grimmitud ja seljas nõukogude kodaniku casual-kaltsud. Eks pidi siis muusikagi vastik olema.

Juba 1982. aastal, kui formeerus Turist ja ühtlasi paranes meie muusikaline pale, kuulutasin ma selle stiilinähtuse neurorokiks.

Kas tagantjärele vaadates oli see punk? Mis üldse on sinule punk?

Punk oli tol ajal trend ja vastuhakk, aga meile ainult teatraliseeritud variandis. Meile oli punk kõige lahedam ja irriteerivam lavaimmits. Kõikidest tollase Vene impeeriumi noorsooliikumistest, nagu komnoored, diskopepud ja rokkarid, oli punk ikkagi kõige toredam. Olgugi et ka siis moondusid isegi kõige jõhkramad punkarid argipäeva hommikuti korralikeks koolilasteks.

Nõukogude Eesti pungil ja klassikalisel Lääne-Euroopa pungil on päris suur vahe. Meil oli tegemist eelkõige Nõukogude Liidu režiimi vastase liikumisega ja kapitalistid olid meie arvates pigem head.

Täpselt nii. Nõndanimetatud vaba maailma vasakintellektuaalide ühiskonnakriitilisus tundus meile toona naiivse lastelalinana. Meie arvates tulnuks nad kinni püüda, kotti toppida ja in corpore Nõukogude Liitu asustada, nii-öelda patriotismi koolitusprogrammi raames.

Kapitalistlik maailm — see oli ülim. Seal olid seks, džiinid ja rock’n’ roll — vabadus ühesõnaga. See kehtis loomulikult ka briti noorprolede kohta — nende pesast punk ju pärinebki.

Punk kui anarhiat kuulutav konfessioon minus isiklikult erilist sümpaatiat ei tekitanud. Anarhia on anastava armee sõjardite ühiskondliku olemise vorm vaenlase territooriumil. Misjärel allesjäänud rahvas tuleb tänavatele raudse rusika režiimi nõudma. Ükski mõistusega olend ei saa seda taga igatseda.

Volgi (Peeter Volkonski — toim) pakutud orjanduslik formatsioon oleks ehk kõige ausam. Aga kes ja kuidas jagaks sootsiumi orjadeks ja patriitsideks? Kõik popliikumised, nii ka pungi neelab show-bisnis. Piisab, kui tunglahoidjatel suu raha täis toppida, ja kisa vaibub. Jääb vaid ohutu tsirkus stiiliõhtu vormis.

Kas Sex Pistols on sulle kunagi ikoon olnud?

Ei ole. Kuigi möönan, et paar tema krestomaatilist lugu on võimsad. Seevastu Johnny Rotteni Public Image Ltd oli tõeliselt vinge nähtus. See aga polnud enam punk.

Ivo Uukkivi ütles ühes mullu «Sakalale» antud intervjuus, et ta ei näe põhjust, miks peaks praeguses vabas ühiskonnas punkariks hakkama — nüüd on ju enese väljendamiseks kõik võimalused olemas.

Tundub väga loogiline. Režiim oma riigihirmuga oli vastik ja punk oli suuresti omis väljundeis selle režiimi paroodia.

Kahjuks tuleb tunnistada, et ka meil siin viljeldav niinimetatud liberaalkapitalism on kohati inimvihkajalik. Nõnda et pungid platsi ja kohe!

Üks osa tänapäevasest pungist seostab oma tegemisi vasakpoolse PunaMusta liikumise ja globaliseerumisvastase võitlusega. Kojamees ütles selle kohta, et kui mingid globaliseerumisvastased anarhistid tuleksid kusagilt tema kodulinna selle sildi all märatsema, oleks tema neil esimesena nuiaga sadamas vastas. Kuidas sulle selline maailmaparandamine istub?

Igasugused radikaal-fanaatilised liikumised on oma naiivsuses mulle hirmutavad ja seega ebameeldivad. Aga et kohe kaikaga... No ma ei tea.

Kui palju sul endal oli nõukogude ajal miilitsa ja teiste organitega pistmist?

Matti Moguci luuleõhtu asjus käisin korra julgeollatele aru andmas. Värvata ei püütud, aga loominguline karjaäär lubati p...e keerata.

1982. aastal käisime Leedus noorsoomuusika festivalil «Opus» — Turist oli toona kunstiinstituudi ametlik bänd. Ekskursioon lõppes sellega, et Vilniuse miilits arreteeris meie ligi kümneliikmelise sõprus-fännkonna. Põhjuseks muidugi jäle väljanägemine ja ebaväärikas ehk väljakutsuv käitumine, mis väljendus tänaval veinijoomises. Muid otsekontakte ei mäleta.

Kas punk on kuidagi eaga seotud? Kas keskealine punkar pole pisut naeruväärne?

Kas vana hipi, rockabilly või diskopepu on naeruväärne? Natuke ikka. Muide, nägin Indias Goas üle kuuekümneseid nii-öelda vanu hipisid rolleritel ringi tuututamas. Oli päris nunnu vaatepilt. Nukker, aga armas.

Kuidas läheb sinu arvates pungiga kokku selline asi nagu punklaulupidu? Minu arvates on üksjagu imelik vaadata, kuidas inimesed värvivad üheks päevaks juuksed roheliseks või ajavad need püsti, tulevad kokku ning laulavad koos laule, millest nad varem midagi ei teadnud. Mõni laisem paneb pähe sarvedega mütsi ja arvab, et ka see on punk. See on justkui mingi paroodia või karneval.

Aga ongi ju paroodia ja karneval! See oli üks suur stiilipidu. See on ju asi, mis rahvale kangesti meeldib, rahvateater oma kõige toredamas vormis. Olles selle õnneliku massi keskel, saad aru, kui oluline ja hõllanduslik selline tsirkus on. Usun, et enamik sellest rahvast oleks omal ajal kah kangesti punkida tahtnud, aga ei saanud või ei julgenud. Nüüd lõpuks avanes täiesti legaalne võimalus.

Mida teie tuur endast kujutab? Kas punk on pandud rahateenimise vankri ette või on see teile lihtsalt üks mõnus nostalgialaks — saada kokku ja meenutada vanuigi kunagisi aegu?

Vanade aegade meenutamiseks peaks ilmselt mingi õllelaagri korraldama, aga kes sinna viitsiks kohale tulla. Tuuril pole selleks kellelgi aega. Usun, et paljud sõidavad kohale viimasel minutil ning pärast pealkäimist teevad kohe minekut ja pistavad pakutava papi rõõmsasti taskusse.

Karmidel aegadel on teretulnud iga peeso. See aga ei tähenda, et keegi esinedes enesele mingitki allahindlust lubaks. Lavale tõusnud, panen mina igatahes täiest jõust, sest teisiti ei ole sel mingit mõtet. Ja ma olen kindel, et teised samuti. Kui pill juba hüüab, ei küsi keegi enam rahanumbrist või publiku hulgast.