Andres Anvelt: elu väärtus on muutunud

Filmi "Punane elavhõbe" stsenarist Andres Anvelt. Foto: Peeter Langovits

Viljandi kinos saab Rubiin näha Andres Puustusmaa endise tipp-politseiniku Andres Anveldi menuka romaani «Punane elavhõbe» ainetel lavastatud samanimelist mängufilmi.

Filmi stsenarist, endine keskkriminaalpolitsei peadirektor Andres Anvelt, kuidas te ise tehtuga rahule jäite?

Jäin rahule juba tükk aega enne esilinastust — siis, kui hakkasin nägema filmi esimesi tööversioone ja montaaži. Sain seal päris palju kaasa rääkida ja olen veendunud, et kinolinale jõudnud variant on kõigist teistest parem. Tulemus on üllatavalt hea.

Olen täiesti päri. Kombinatsioon tugevast algmaterjalist ja Moskvas resideeruva lavastaja metropoli taustast on andnud hoogsa ja sisuka tulemuse.

Kui filmi produtsent tuli minult stsenaariumi tarbeks raamatu õigusi küsima, võtsin tal nööbist kinni ja ütlesin, et oot, see on minu laps, las ma tegelen temaga ise. Ma pole kunstiinimene ega taotlenudki kunstilist kõrgtaset, kuid tahtsin välja tuua oma versiooni üheksakümnendate aastate algusest.
Metropolist tulnud režissöör Andres Puustusmaa oli kahtlemata väga õnnestunud valik, meil hakkas temaga klappima kohe algusest peale.

Puustusmaa ütles küll ise, et ega see normaalne olukord olnud. Metropolis ütleb produtsent režissöörile, kuidas teha, ning stsenaristi ei lasta filmi tegemise ligigi — talle pistetakse rahapakike pihku ja saadetakse jalutama. Mina aga sain ikka sõna sekka öelda seal, kus vaja.

Mulle tundus paiguti, nagu vaataksin dokumentaalfilmi.

Siin on operaatori tubli käsi mängus. Filmi tonaalsus taotleski kohati dokumentaalset varjundit. Ja esimesed kaadrid muide on puhtdokumentaalsed.

Mis seal salata, üheksakümnendate algus oli karm. Mäletan Viljandimaalt kõrtse, kus kuuliaugud olid suisa lahutamatu osa sisekujundusest.

(Naerab.) Mina mäletan ka selle aja Viljandimaad hästi.

Siis tundus, nagu peakski nõnda olema.

Täpselt. Tundus, et kõik jääbki nii. Aga meil läks hästi.

Ehkki seda on paha võrrelda, tahan rõhutada, et Vabadussõjas hukkus viis tuhat inimest. Kui arvud kokku lõin, selgus, et kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel oli Eestis kümne aasta jooksul peaaegu sama palju tapmisi, muidugi teistel põhjustel. Ja kui suur hulk inimesi jäi teadmata kadunuks! Neist ei tea keegi enam mitte midagi. See on osa Eestile väga traagilisest ajast.

Teie olite keset seda kõike. Kui mina nägin seintes kuuliauke, siis teie tegelesite nii nendega, kes need augud sinna lasid, kui nendega, kelle pihta olid kuulid sihitud. Võis üsna jube olla.

Tagantjärele ei oskagi öelda. See oli tol ajal normaalne taustsüsteem. Selles me elasime. Kui võtsid kõike liiga südamesse, siis põlesid mõne aastaga läbi. Tean oma kolleegide hulgast näiteid. Nad kandsid seda koormat endas ja kadunud nad olidki. Kõike seda tuli võtta mingil määral kerge ajastuhuumorina, mida olen proovinud nii raamatusse kui filmi sisse panna. Inimese südant hoiab huumor.

Inimeste mõttemaailmas on paarikümne aastaga palju muutunud. Ma vähemalt loodan seda.

On küll, väga palju isegi. Kõige olulisem on, et inimese suhtumine teise inimesse on muutunud. Elu väärtus on muutunud ja seda ei pea võtma ainult kuritegevuse pinnalt. Kahekümne aastaga on muutunud rohkem, kui võiks arvata.

«Punasest elavhõbedast» vaatab vastu üsna trööstitu ajastutruu pilt. Te ei proovinud kurjategijaid mingil moel heroiseerida, nagu viimasel ajal filmides pahatihti tehakse.

Kindlasti mitte. Aga me ei heroiseerinud ka politseinikke.

Filmi sõnum on see, kuidas ühel ajastul eakaaslased, noored inimesed, satuvad keskkonda, kus nad peavad aina valikuid tegema. Sageli pimesi. Tahtsime näidata, kui oluline on otsustusprotsess. Vale otsus võib kaasa tuua vaimset ja füüsilist valu teistele inimestele ja endalegi. Otsuse tegemise vastutus on loomulikult tähtis ka tänapäeval, see ei kao kuhugi, aga nüüd võib see olla veidi kergem.

Kui vaadata filmi peategelasi, siis nii meie politseinik Buldooser kui Venemaa autoriteet suhtuvad neisse kui kutsikatesse. Kumbki pool ei võta neid kui inimesi. Nad on töövahendid. Noorem põlvkond kannatab igal üleminekuperioodil kõige rohkem.

Mis on nüüdseks saanud nendest allilmategelastest, kel õnnestus rasked ajad üle elada? Kui paljud neist on seaduslike äride kaudu legaliseerunud? Kuivõrd annavad nad tooni poliitikas?

Meie riik üheksakümnendate algul sama hästi kui ei eksisteerinudki. Võimu hoovad olid teisejärgulised, inimesed otsisid oma võimalusi ja lahendusi. Siis asuski organiseeritud kuritegevus oma teenuseid pakkuma ja kaudselt avaliku võimu arengut mõjutama.

Siin pole midagi salata: ühe või teise poliitikat toetava huvigrupi hulgas on kindlasti inimesi, kes ei loonud oma rahaimpeeriumi just kõige ausamal teel. Nendega võib vaielda ja ma olengi vaielnud, aga nad küsivad, et no mis see aus tee oli, kui seadusigi polnud.

Neid on ja me ei pääse sellest. Raha läheb edasi. Need, kes omal ajal ellu jäid, on nüüd varjus. Ehk juhivad mõningal määral mingeid protsesse, kuid kindlasti mitte kunagises mahus.
Organiseeritud kuritegelikus maailmas tekib ühel hetkel soov elada turvaliselt. Kui üheksakümnendatel jagati turgu ja joosti automaadiga ringi, siis selle käigus tekkis raha ja lõpuks hakati end kuritegelikust maailmast eemaldama. Täiesti loobuda sellest aga ei saa, sest seda võib vaja minna konkurentsivõitluses.

Karm tõdemus.

On küll, aga maailma kogemust arvestades pole see mingi erand.

Eesti piirid on lahti. Omal ajal ennustati suurt rajataguste kurjategijate lainet. Õnneks pole nõnda läinud, vähemalt seni.

Nii ja naa. Eesti on suhteliselt vaene ja väike maa — siit polegi nagu midagi võtta. Üheksakümnendate kuritegevuse tõus aga hakkaski pihta nii, et meile kolisid suurte Venemaa linnade kurjategijad, Kemerovo, Permi ja Solikamski omad näiteks. Nad värbasid siit võitlejaid, sõdisid omavahel ning tapsid lõpuks üksteist maha.

Nägin alles hiljuti linnas ühte üheksakümnendate permikate tõeliselt suurt autoriteeti hüüdnimega Batja. Tal olid omal ajal kuldketid peast ja kaelast suuremad. Nüüd sõitis ta ühe Fordikesega taksot ja noogutas mulle viisakalt tervituseks.

Eesti vastu ei näi praegu huvi olevat, aga me ei saa välistada, et see ühel hetkel tekib.