Fotomuuseumi galerii Lee avab taas uksed ning seda seekord mõni aeg surmateele läinud legendaarse Kalju Suure retrospektiivnäitusega.
Kalju Suure fotonäituse avamine tõi fotokeldri kunstihuvilisi täis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud Eesti enim tunnustust kogunud fotograafiameistri näitusel on väljas 35 eriilmelist tööd autori erinevatest loomeperioodidest. Näha saab Suure tuntumaid portreefotosid Arvo Pärdist ja Lennart Merist, aga ka seni sisuliselt avalikkusele tundmatuid töid Lepo Sumerast, Mihkel Mutist jt.
Suurele palju tuntust toonud portreede kõrval on aga väljapaneku suurimaks osaks autori noorepõlve tänavafotod ja hetketabamused 1950-1960 aastatest, mis on võrreldavad Prantsuse suurte meistrite töödega. Näitusel on väljas ka esimene tollases Nõukogude Eestis avalikult ilmunud aktifoto ning Suure enda sõnul tema loomingu tipuks jäänud aktifotot «Liivakell».
Tööd on pärit Fotomuuseumi ja Tallinna Fotoklubi kogudest ning valdavas enamuses autori originaalid. Näitus pakub Kalju Suure loomingule erinevaid vaatenurki, sidudes kokku autorile enim tunnustust toonud parimad palad ning seni saladuses olnud suurepärased nooruspõlve ülesvõtted.
Näituse avamisel oli kohal ka Kalju Suure tütretütar Sadu-Triste Juurikas, kes on ka ise fotohuviline ning fotograafiat armastama hakanud just tänu vanaisale.
Kalju Suur õpetas lapselast mängima ka malet: «Malet õpetas ta mulle seepärast, et tänu mängule pidin ma kaks käiku ette mõtlema. Tema ise oskas jäädvustada fotograafina seda, mis võib toimuda järgmisel hetkel,» kommenteerib Sadu-Triste Õhtulehele.
«Minul ei olnud mängimiseks legoklotse. Minul olid tühjad filmikassetid,» meenutab tütretütar.