Elukunstnik Toomas Verrev sõitis Gruusiasse ekstreempuhkusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gruusia pealinna Thbilisisse humanitaarabi andma lendas ka elukunstnik ja (aja)kirjanik Toomas Verrev, kes lootis käiku lasta oma kogemused parameedikuna. Nooremana arstiametist unistanud Verrev töötas aastatel 1998-2000 Tallinna Kiirabis.
Esimesed muljed Gruusiast?
Ilus maa, nagu ma arvasingi. Thbilisis on küll hästi rahulik.
Mis põhjusel otsustasid sõita?
Proosalisel põhjusel – armastan ekstreemselt puhata. Tavaliselt näiteks lasen mäest alla mägirattaga, seekord mõtlesin, et teen midagi teistsugust.
Oled sa varem mõnes sõjakoldes viibinud?
Ei ole. Seekord mõtlesin, et see oleks lihtsalt õige asi, mida teha. Nägin kutset esmaspäeva hommikul ja juba tunni aja pärast oli otsus tehtud.
Aga ma ei ole mingi aktivist ja mulle ka ei meeldi aktivistid… Kuigi need allkirjade kogujad on iseenesest vajalikud.
Kas teil kohapeal on n-ö aktiviste ja kuidas nendega läbi saad?
Nii aktiviste siin ei ole, seltskond on hästi normaalne. Halbu sõnu ei ole, pigem häid.
Mis on sind üllatanud, negatiivselt või positiivselt.
Ootasin midagi palju hullemat. Täna pakkisime saiu küladesse, kus inimesed on näljas. Saia lõhn on ju hea, aga olin vere ja surma lõhnaks valmis.
Kuidas sealne ajakirjandus sündmusi kajastab?
Ei seo ennast hetkel ajakirjandusega, kuna minu jaoks on ikkagi käimas puhkus, mis sellest, et ekstreemne. Poliitika mind ei mõjuta. Ma ei mõtle, et kes on nüüd süüdi vms.
Kui mõni sinu lähedane tahaks ka sinna tulla, kas soovitaksid?
Ma ütlesin, et kui saad, siis tule. Eks pidin ise ka enda kõige lähedasemalt luba küsima ja ta muidugi nõustus, kuigi esmaspäeval on tal 30. juubel ja eks ta on veidikene pahane ka.