Suurbritannias ilmus raamat «Holy S**t: A Brief History of Swearing» ( Püha pask: vandumise lühiajalugu) milles uuritakse vandesõnade ja roppuste kasutamist.
Ingliskeelset sõna f**k kasutati juba 16. sajandil
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
10. veebruar 2014, 14:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu autori Melissa Mohri sõnul pärineb tänapäeval laialt kasutatav f**k 16. sajandist, edastab Daily Mail.
Seda kasutas inglise keeles esimest korda 1528. aastal üks munk.
Munk, kelle nimi ei ole teada, kirjutas Vana-Rooma filosoofi Marcus Tullius Cicero teose «De Officiis» (Kohustustest) äärele remargi « D` f**kin abbot» (Kuradima abt). Seda teost peeti keskajal moraalikoodeksiks.
Mohri arvates oli sellise «moraalse» teose remark üsna selgesõnaline «kuradile saatmine».
«Võimalik, et sellega pani munk kloostrijuhi, abti, moraalsuse kahtluse alla,» selgitas autor.
Remargis on ka «D», mis võib tähistada sõna «damned» ehk neetud. Keskajal peeti seda ropemaks kui sõna f**k ning usklikel oli selle kasutamine keelatud.
Mohr jätkas, et veel on Inglismaa keskajast kaks dokumenti, kus sõna f**k on kasutatud.
Esimese puhul on tegemist satiirilise poeemiga munkade elust ja nende salaseksist.
Teine on aga Šoti kirjaniku William Dunbari kuuerealine luuletus, kus see sõna on kesksel kohal.
Sõna f**k etümoloogia üle on vaieldud, kuid üldiselt arvatakse, et see pärineb germaani keelest, kus see algselt tähistas kopuleerumist.
Inglise keeles kasutatakse sõna f**k nii tegusõna, nimisõna kui ka omadussõnana. Ka on selle kohta seksuaalsusele viitav käemärk.