Martin Kala: miks on moodi tulnud lobedam meelelahutus?

Martin Kala: “Emotsiooniderohke jalutuskäik Kesk-Aasias lõppes kõrgete okaspuude all korraldatud kevadfestivali ja kohalike noorte pulmatseremooniaga. Hiigelsuurtes tünnides keedetud pelmeenid, kääritatud kitsepiim ja laulud-tantsud kuldhambuni relvastatud mutikestega (kulla kaevandamine on Usbekistani üks peamisi sissetulekuallikaid) muutsid hajameelseks. Pargipingil istusid vanamehenässid, naerukurrud silmade ümber, ja pahvisid suitsu. Otsustasime minna ja vene keeles nendega suhelda, küsida muuhulgas ka minevikusündmuste kohta. Kui me vanapapidele lähemale jõudsime, saabus jooksusammul julgestustöötaja, käratas onudele kohalikus keeles peale ja meie vestlus katkes poolelt sõnalt. Kibekiirelt haarasid vanamehed oma muusikariistade järele, et asuda tinistama jaburat rahvalaulu. Kõrval tiirles elutu, roheliseks võõbatud karussell.” Foto: Ed Labetski

Martin Kala üllitas sel nädalal oma retrohõngulise ja ülicooli reisikirja «Maailm, nõudmiseni». Elu24 tundis huvi raamatu tagamaade kohta.

Martin, su uus projekt räägib reisimisest. See on teps erinev kõigist sinu seni välja antud asjadest. Kuidas tekkis idee reisidest kirjutada?

See idee tuli päris orgaaniliselt. Lugesin Krister Kivi raamatut «Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast», mis mulle tohutult meeldis. Autor lippab läbi mitmeid turismiatraktsioone, tänapäeva maailmaimesid ja teeb seda ääretult meeleolukalt.

Ja siis hakkasid sõbrad-tuttavad pärima, et ma palju reisinud, tehku samuti. Hea idee sai Tiit Pruuli ja Go Reisikirjastusega läbi räägitud ja hakkasin vuhinal pihta. Aga polnudki see nii kerge, lood ja meenutused tulid päris vaevaliselt. Aga vedasin lõpuni ja välja kukkus üks äraütlemata vahva projekt. Palju pean tänama sõpra-toimetajat, Tiina Väljastet.  

 

Raamatus on ridamisi lahedaid illustratsioone ja põnevaid visuaalseid kompositsioone. Võiks öelda, et see mõjub pisut nagu hea vana aja reisiraamatuna sarjast «Maailm ja mõnda». Kust tekkis idee just selline raamat teha?

Sageli on mulle jäänud mulje, et kaasaegse eestimaise reisikirjanduse eesmärk pole mitte harida ja valgustada, uudishimu äratada ja mõtlema panna, vaid pakkuda eelkõige lobedat meelelahutust ehk teisisõnu müüa.

Ma saan aru, kui ajakirjades pannakse reisilugude lõppu harjumuspärane rubriik «Kasulikku», kus tuuakse ära popid söögikohad, kohalik valuutakurss ja käitumisjuhis pärismaalastega suhtlemiseks.

Endisaegsete reisikirjade, maadeavastus- ja loomalugude asemel on moodi tulnud tarbetekstid, mida lugeja saab mõttes välja rebida, passi vahele kokku murda ja vajadusel kasutada. Ma arvan, et kuigi reisikirjade puhul on oluline see teave, on lugejale nende peamine väärtus just tundelaengus.

Ma mäletan, et sisenesin hiljuti Londonis ühte raamatukauplusse, ja uurisin, kus asub reisiraamatute osakonnas reisiesseede riiul, ehk siis need teosed, mis on pisut ilukirjanduslikuma väärtusega. Riiulit polnud, vaid müüja osutas järgmisele saalile. Tervelt pool korrust oli üksnes kvaliteetne reisikirjandus.

Lisaks pingutasime visuaalidega, illustratsioonimeister Ed Labetskit tegi reisifotode põhjal meeletult vinged illustratsioonid.

 

Kaas on lõpmata nunnu – kas sul on salasuhted kaelkirjakutega?

Jah, nad on mu suured lemmikud. Kui helde saatus on sind kunagi seadnud silmitsi kaelkirjakuga, siis tead, kui vapustava loomaga on tegu.

Ja need vastu vaatavad pikkade ripsmetega kaunid silmad! Mind paneb üllatuma, miks ei võiks L’Oréal, selle asemel et kulutada sadu tuhandeid eurosid kuulsate filmidiivade peale, kasutada oma ripsmetuši reklaamis hoopis kaelkirjakupreilisid.

Ausalt, neisse silmadesse armuks ka kõige külmem kala!

Miks aga pilvedesse küündiv kaelkirjak? Absoluutselt k õ i g i s on pisut uudishimu. Maailm on selline, nagu arvame ta olevat, aga suurimaks väljakutseks on ikka see, mida me veel e i tea. Tung avastada ja uut kogeda on üks peamisi põhjusi, miks inimene reisima kipub.

Kas söandame pimesi tihnikusse tungida või pea ees võõrasse paati viskuda, et purjetada mahajäetud saarele? Ja kui sina pistad pea aknast välja, et eesootavat uudistada, jõllitab sind vastu alati keegi teine – olgu või totakas kaelkirjak –, et samuti uut kogeda.
 

Sul täitub täna kümme aastat Pariisis elatud ajast ja õigupoolest võinuks sa sellest raamatu kirjutada. Kaua mõtled neid memuaare saladuskatte all hoida?

«Maailm, nõudmiseni» lõpulehekülgedel leiame end muide maailma enim külastatud monumendi, Eiffeli torni – jalamilt. Tundsin, et oli aeg teha kummardus sellele suurepärasele linnale. Ma olen seal veetnud suurema osa aja oma täiskasvanupõlvest. Aga piirdusin ühe peatükiga, terve raamatu kirjutamisega võib veel oodata.

Endamisi loodan, et oma memuaare hakkavad avaldama sealsed sõbrad, kes juba alates 1980. aastatest Pariisis paiknevad. Veini lürpides olen kuulanud, silmad pärani, nende pajatusi – milline oli toonane saabumine, näiteks kuidas NSVLiidust lahkumisel õmmeldi ülikoolidiplomeid kasukavoodritesse, millised tunded valdasid neid maailmalinna jõudes jne. Neid memuaare ei jõua ära oodata!