Eesti fänniklubi juhil on Eurovisiooni-sõltuvus üle läinud

Eesti Eurovisiooni fänniklubi president, logistikainsener Martin Paberit on Oslos elu üheksandal Eurovisioonil. Tema taustale jääb «laulupeo» toimumiskoht Telenor Arena. Foto: Verni Leivak, Martin Paberit

Eesti Eurovisiooni fänniklubi presidendi Martin Paberiti (26) jaoks on Oslos peetav Eurovisioon juba üheksas. Tõukejõuks, mis ürituse vastu huvi tekitas, oli loomulikult Tallinnas peetud lauluvõistlus.
 

Praegu 15-liikmelise klubi presidendi kohuseid täidab Paberit neljandat aastat. Noormehe iga-aastase Eurovisiooni-palaviku põhjuseks on huvi ürituse vastu, kuid ka «kohustus» omadele pöialt hoida.

«Kui Eestit esindab lugu, mis endale väga meeldib, siis on emotsioon suurem, kui eestlastel hästi läheb,» ütleb ta. Ning möönab: on olnud aastaid, mil Eestilt Euroopale pakutav talle suurt korda ei läinud.

Erinevalt eile poolfinaalis teistega mõõtu võtnud Malcolm Lincolni «Sirenist», mille poolt ta juba «Eesti laulu» ajal oma hääle andis. Küll mitte niivõrd muusika, kuivõrd solisti karismaatilisuse tõttu, sest just selles nägi ta Oslos potentsiaali.

Otsekui Vene rulett

Ja isegi kui Malcolm Lincoln lõppvõistlusele ei pääse (vestlesime eile lõuna paiku – toim), ei tooks see fännide juhi suu ümber nutuvõru. Tegemist on ju alternatiivse, mitte peavoolumuusikaga.

Fanaatilised pöidlahoidjad, keda on Oslosse saabunud seitse inimest, olid juba ammu poiste põrumiseks valmis. «Elu läheb ju edasi,» sõnab Paberit pisut filosoofiliselt.

Noormees ütleb, et pole tänavu võistlustulle astuvatest lauludest suures vaimustuses, kuid mõni lemmik siiski leidub: Island, Taani ja Rootsi.

Kuid muusika polegi peamine põhjus, miks aktsiaseltsis Norma logistikainsenerina töötav Paberit igal aastal sammud Eurovisioonile seab. Ehk on isegi tähtsam see, et võistluse toimumiskohta ei oska täpselt aasta varem kunagi aimata – see on nagu Vene rulett!

Huvi kohale minna tekitavadki kohad, kuhu tema jalg varem astunud pole. «Sest kui Eurovisiooni peaks võitma riik, kus võistlust hiljuti peeti, kaaluksin sügavalt, kas ma kohale läheksin,» tunnistab ta.

Helsingi, Kiiev, Ateena või Moskva oleksid hoolikat eelnevat kaalumist nõudvad sihtpunktid.

«See üritus pole minu jaoks nagu narkootikum, mida igal aastal peaksin saama. Sõltuvus Eurovisioonist on üle läinud,» räägib noormees.

Kiibitsemine jäi minevikku

Seda ei anna kaugeltki võrrelda tunnetega, mis valdasid Paberitti veel viis aastat tagasi. Kui oli oluline iga hinna eest kõikidel proovidel ja pressikonverentsidel (talle meenub, kuidas paar aastat tagasi iirlased pressikeskuse laual tantsisid ja see nende raskuse all kokku kukkus – toim) kiibitseda.

Viimaste puhul mängis suurt rolli tõik, et neil võidakse jagada ohtrasti nänni ja plaate, sai koguda autogramme ja lasta endast koos staaridega pildistada.

«Aastatega tuleb aru pähe, et selle kraamiga pole midagi peale hakata,» keeldub Paberit ometi paljude jaoks mõttetut ninni-nänni kräpiks nimetamast.

«Paljudel, eriti Lõuna-Euroopast pärit üliagaratel fännidel, on neist asjadest kodus suured kollektsioonid, mis ei jää muuseumikogudele alla,» teab ta mainida. «Nende jaoks on iga asi, millele kirjutatud «Eurovisioon», oluline.»

Paberiti enda kollektsiooni moodustab telekaalune kapp, mis CD-plaatidest pungil hoolimata sellest, et ta kunagi hindamatuks peetut juba veidi utiliseerinud on.

Osloski on omapärast nänni jagatud. Asjade hulgast paistab silma Hollandi oranž suleboa, Kreeka delegatsiooni müts ja grusiinide mälupulk. Kui tavaliselt kostitavad Eurovisiooni-huvilisi maiustustega slaavi riigid, siis tänavu priiskab Toblerone šokolaadide loopimisega Šveits.

Viinapudeleid või vahvlijäätist – nagu tegi mullu Valgevene – pole tänavu kohatud. Iisrael jaotab nagu igal aastal Surnumere saadustest toodetud kosmeetikat.

Paberiti sõnul peavad pettuma ka kõik need, kes õhtuti ürituselt üritusele kolistades järjekordset külluslikku kõhutäit noolimas või järgmiseks päevaks korralikku pohmelli nõutamas käivad. Majandussurutis on teinud oma korrektiivid ning alkohol kõrge elatustasemega Norramaal hirmkallis.

Õnneks on erandeid – Gruusia delegatsiooni Norra rahvu­­­­­s­ooperi majas peetud pidu minevat ajalukku just katkematu šampanja- ja veinijoa, hõrkude söökide ning rahvakunstimeistrite ja poplauljate arvuka esinemisega.