/nginx/o/2008/02/29/22780t1hceca.jpg)
Seekordses Kanal 2 saates «Eesti kummitused» külastas Kairit Tuhkanen alias Niki Suuremõisa lossi.
Suuremõisa lossi peakummitus tegutseb keldris
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiiumaal Suuremõisa lossis asub praegu ametikool, kuid nagu sajandeid vanadele hoonetele iseloomulik, on sealgi täheldatud paranormaalseid nähtusi.
Kooli direktor rääkis, et juba esimesel töönädalal pikemalt majja jäädes kuulis ta seletamatuid hääli, nagu oleks keegi liikunud.
Ta käis neli korda vaatamas, kuid ei näinud kedagi.
Vaimuga kokku puudunud õpetajate väitel suhtub kummitus õppetöösse hästi ning ei ole pahatahtlik.
Suuremõise peakummitus on aga kunagi majas tapetud kapten, kes liigub põhiliselt keldris.
Ta muutuvat eriti aktiivseks oktoobris-novembris ning siis võib keldris kuulda järjest valjenevat hobuse kabjaplaginat.
Siis muutub keldri tagasein roheliseks ning sealt kappab välja ratsanik hobusega, kes haihtub teise seinani jõudes.
Majas on korraldatud ka ööekskursioone ning ükskord ei tulnud bussijuht kaasa, vaid jäi bussi.
Järgmisel hommikul rääkis ta, et ei olevat üldse magada saanud, sest mitu korda olevat ümber bussi hobust kappamas kuulnud. Mingeid jälgi hobusest loomulikult ei olnud.
Kunagi selles majas elanud Helle rääkis, kuidas ükskord peetud seal aastavahetuspidu. Tegemist oli viisaka peoga, kus viibinud kümmekonnast inimesest keegi purjus ei olnud.
Seltskond viibis alati koos ning ühel hetkel lauas istudes kuulsid kõik jooksusamme.
Neile tundus see imelik, sest kõik uksed olid kinni. Igaks juhuks vaatama minnes polnud seal hingelistki.
Tagasi lauda istudes koputas keegi või miski kolm korda seinale ning üks nõrgema närviga daam palus end koju viia.
Autojuht koos abikaasaga läksidki teda koju viima ning lukustasid enda järel välisukse.
Varsti kuulsid kõik, kuidas uks lahti läks ning keegi sisse sammus. Jällegi polnud seal kedagi.
Teiste hirmust valged näod ajasid Hellet naerma, sest tema kummitusi ei peljanud... kuni selleni hetkeni, kui nägi, kuidas saali ukselink iseenesest alla vajus ning uks avanes. Siis tundis naine esimest korda elus, kuidas juuksed peas püsti tõusid.