Roheline arst ja üleküps linnapea

Vennad doktor Tomas Stockmann (Aarne Soro) ja linnapea Peter Stockmann (Arvi Mägi) pole lavastuses kaugeltki üheselt mõistetavad. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugala «Stockmannide» esietenduse järel kostis võrdlusi päev varem Saku suurhallis toimunud NO99 «Erakonna Ühtne Eesti suurkoguga».

Kuuldavasti heitis «Suurkogult» päevapoliitika pikendust oodanud publikuosa tegijaile ette nii-öelda positiivse programmi puudumist. Seevastu «Stockmannide» finaal mõjub autoritruudusele vaatamata Ibseni originaalistki positiivsemana.

Siinkirjutaja silmis ei ole nende kahe erineva teatrielamuse vahel mingeid ideoloogilisi kääre. Mõlema lavastusega tuletatakse ju publikule meelde, et hoolimata konkreetse ajahetke võimukandjaist või uue poliitika lubajaist, lasub demokraatlikus ühiskonnas põhivastutus ikka deemose enda õlul. Ja mitte ainult pronksiööde või öölaulupidude emotsionaalseil kõrghetkil, vaid ka tüütus ja tülikas argielus.

Publiku (loe: rahva) abiga

Poliitilise teatri puhulgi on rõhk sõnal «teater» ja kui teater üldse suudab maailma muuta, siis ikka seeläbi, milliseid valikuid teeb publik pärast saalist väljumist — muidugi eeldusel, et etendus muutis teda empaatilisemaks ja tähelepanelikumaks. Kes ootab teatrilt valmisretsepte, ootab neid ilmselt ka poliitikuilt ning seetõttu on tõenäosus õnnelikuks saada võrdlemisi väike.

Sellest tulenevalt ongi mõneti riskantne, kuid samas ainumõeldav lavastaja Andres Noormetsa taotlus pakkuda publikule antiikteatri koorikontseptsiooni vaimus samastumisvõimalust eeskätt linnarahvaga, keda lavastuses kehastab põnevalt ja detailitäpselt Viljandi rahvateater. Peategelased, doktor Tomas Stockmann (Aarne Soro) ja tema vend, linnapea Peter Stockmann (Arvi Mägi) pole kumbki ühemõtteliselt positiivsed või negatiivsed. Pigem toovad mõlemad esile oma tegelaskujudesse kätketud valikutegalerii või selle puudumise.

Tegelikult antakse sellele ju isegi vihjeid: juba rahvakoosoleku eel aitavad inimlikke ihasid ja tunge groteskseks võimendada linnalehe peatoimetaja Hovstad (Tarvo Vridolin), tema tankist, toimetaja Billing (Andres Oja) ning «mõõdukas» väikeettevõtja Aslaksen (Margus Vaher).

Vastutus või kirg

Peategelased seevastu pole sugugi nii üheselt loetavad. Arvi Mägi ei mängi linnapead sümpaatseks ja inimlikult mõistetavaks mitte üksnes oma isikliku lavasarmiga, vaid ka tegelaskujus sisalduvaid eeldusi põhjendades.

Ta ei tee diile omakasupüüdlikkusest, vaid tõepoolest halbu ja veel halvemaid valikuid vaagides. Kui kunagi võis tema tegusid ajendada harva esinev võime näha omaenda ninaotsast kaugemale (seejuures ka oma venna pere heaolule mõeldes), siis näidendi sündmuste haripunktiks on vastutuskoorem jõudnud juba sellele tasandile, kus valikud on eetiline inimpalgelisus või ühiskondliku tasakaalu tagamine küsitavate vahendite abil.

Tema arstist vend võitleb küll õigete väärtuste eest, kuid et lavastuses on suureks mängitud ka tema süüdimatu poolus, võiks küsida, kas tema õiged otsused on teadlike valikute tulemus või lihtsalt teaduslikust huvist kantud kirg, mis tema kohatisest empaatiavõimetusest tulenevalt võiks järgmisel hetkel hoopis mõne inimrühma huvid ohvriks tuua.

See, et Tomas mõjub oma tütre Petraga (Carita Vaikjärv) samaealisena, on oluline kontseptsiooniline rõhuasetus ühtaegu nii tema rikkumatusele kui süüdimatusele, millele vastandub tema abikaasa Kat­rine (Vilma Luik) emalikkus.

Uut poliitikat ei tule

Õigupoolest sõltubki lavastuse väärtushinnanguline sõnum kokkuvõttes sellest, kuidas valivad oma pooled alalhoidlik Katrine ning oma loomult ja elukutse-eetikalt pigem kapten-laevas-positsioonist lähtuv Horster (Andres Tabun).

Õigetest alusideedest hoolimata ei saa aga retseptide mõttes uut poliitikat oodata isegi idealistlikult ja visioonipõhiselt Tomas Stockmannilt. Seda rõhutab juba lavastaja muudetud näidendi tekst rahvakoosoleku stseenis: seda kajastatakse doktori minevikumeenutuse, seega minetatud võimalusena.