Pärnu uue kunsti muuseumis on avatud Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus “Sinine”, kus oma töid eksponeerib üle 40 kunstniku.
Uue kunsti muuseum viib sinise lainele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitust tutvustavad kuraatorid Andres Koort ja Lii Pähkel kirjutavad: ”Eesti maalikunstnike liidu näitus “Sinine” on teema, mis mahutab endasse palju enam kui vaid koloriidi küsimused.
“Sinine” lubab pühenduda sügavamatele aja-ruumi horisontidele. See ei ole vaid värvikeemia lõuendil. Hetketi, mil “Sinine” omandab kuju, lakkab see olemast värv. Kas see on kauge mälestus, mis viib tagasi lapsepõlve; igavikust tõusev seletamatu kurbus; toores jõud? Kõik on võimalik.”
Tõepoolest, kõik on võimalik.
Tõe värv
Sinine on üks põhivärvidest kollase ja punase kõrval. Üldiselt arvatakse, et see on tasakaalu, harmoonia ja rahu värv, sümboliseerides truudust, konservatiivsust ja vaikust (sic!).
Samal ajal on sinine külm värv, sest värviõpetuses loetakse sinist oma lähitoonidega külmaks alaks. Sinine assotsieerub külma ookeani, merega. Värviringis on sinise vastas- ehk täiendusvärv oranž, mis omadustelt sinisest järsult erineb, sest oranži võrreldakse kõrvetava päikesega. Siit tulebki värvide jaotamine soojadeks ja külmadeks.
Kõige soojemaks loetakse oranžkollast ja kõige külmemaks lillakassinist. Oranžkollane on igas olukorras soe, lillakassinine igas olukorras külm. Samuti sümboliseerib sinine tõde, kuna pärast pilvede hajumist tuleb alati esile sinine taevas, vihjates avalikuks saanud tõele, kirjutatakse Vikipeedias.
Selline pikk sissejuhatus annab ehk võtme näituse vaatajale. Sellest on arvatavasti osaliselt lähtunud kunstnikudki, kui on ette pandud teemat lahti mõtestanud.
Et väljapanek on mahukas ja kõikidel töödel ei saa peatuda, alustan oma lemmikutest. Uue kunsti muuseumi näitusesaalidesse sisenedes ei saa üle ega ümber esimeses saalis välja pandud kunstnikepaari Sirje Protsin-Peterseni ja Per William Peterseni maalidest.
Kohalikule kunstipublikule tulevad nad tuttavad ette, sest läinud aasta lõpus esinesid kunstnikud Pärnu linnagaleriis. Mõlema töödes on sinine värv, selle varjundid-pooltoonid ja nende sidumine vastandvärvidega olulisel kohal. Eriti Per Petersenil on sinisega mängimine lemmikteema.
Autoportree “Täna tuleb hea päev” (õli 2010) on valdavalt külmades sinistes toonides. Maalist lausa õhkub kargust, vaid punane lips mehe kaelas kannab pildiallkirjas valitsevat nooti: peategelasest hoovab positiivsust ja vabadust. Ääretult kahju, et pole jõudnud külastada Narva muuseumi kunstigaleriid, kus 31. maini on üleval Peterseni personaalnäitus.
Värvilised aktimaalid
Sirje Protsin keskendub naisaktidele, uurides ja andes nende kaudu edasi naiseks olemise õnne, ilu ja valu. Õlimaalil “Sinine unistus” (2010) on Protsin kasutanud vastasvärvide jõulist kontrasti: soojal kollasel taustal kujutatud naisfiguur säravsinises pesus.
Oma erootilisusega kiirgab pilt esmapilgul elutervet (mehe või naise?) unistust. Samal ajal annab naise kehahoiak, langetatud käte asend, sügavpunase või violetse tooni (kollase täiendusvärv) sissetoomine pildi vasakusse alumisse nurka tööle sootuks uue dimensiooni: läbielatud valu, alanduse, ärakasutatuse ja ühtlasi selle kõigega leppimatuse.
Protsini teosega haakub järgmises saalis eksponeeritud Tiina Tammetalu aktimaal “See on sinine”.
Naise keha ilu jäädvustades on Tammetalu selles töös kasutanud vaid sooje erkoranže ja punaseid toone (sinise vastandvärv), mis annavad pildile meela ja kuumalt erootilise lummuse. Pildil jäädvustatud naine on kummargil ja seljaga vaataja poole, eksponeerides oma lopsakat figuuri. Akti algpealkiri oli “Punane”, kuid sinise täiendusvärvina on oranžid toonid ja pildile pandud käskivas toonis uus nimi pisut iroonilise ja irriteeriva alatooniga.
Akte leidub näitusel veel. Ado Lille akrüülmaal “Akt” (2009/2010) on loodud erksa kompositsiooni- ja värvitajuga. Siingi annab sinise, oranži ja kollase värvi kasutamine kontrasti, mis toob esile erootilis-lihaliku alatooni.
Kristina Kivirand vihjab oma töödes “Coming out” ja “Relationship” aga naistevahelistele suhetele. Fragmentaarsuses ja napis värvigammas on tööd mõjuvad.
Tiina Tammetalu aktiga samas ruumis jäi silma Liia Lüdig-Algvere töö “Kolm sinist, masendus Magdaleenas” (2009, õli). Siingi on kunstnik mänginud sinise ja kollase varjunditega, kuid sootuks pastelsemas võtmes. Midagi toulouselautreclikku on selles teoses, vaatleja heitumust ja kurbust.
Epp Viirese akrüülmaalilt “Sinine” (2010) on hoomatav põhjamaise maastiku kargus ning nagu ikka mõjub Kristring, sedakorda maaliga “Kaudne tasakaal” (2010, akrüül). Pilku köidavad Mai Kolli emotsionaalne pintslitõmme abstraktses töös “Pillimees” ning Marju Bormeisteri õlimaal “Kollane-sinine” (2009/2010).
Suures saalis hakkab silma Mall Nukke suureformaadiline ja päevakajaline teos “Sinine & kuld” (2010, akrüül, kuldamine), millel on kujutatud meie 100kroonine, millele kuldsed vaod on vajutanud terendav euro.
Vulkaanituha mõju
Uue kunsti muuseum on tänu avarale pinnale kunsti eksponeerimiseks Pärnus parim koht. Tagumise saali seinalt hakkas silma Sven Saagi kaks maali “Vanaema aias” (2006/2010, õli) ja “Unes näen asju selgemini” (2009, õli). Neid teoseid peabki distantsilt vaatama, siis tõuseb esile nende sügavus. Sisendusjõulised ja mõtlikud maalid ilmutavad üha uusi nüansse.
Lummasid Andres Koorti segatehnikas maalid “Põldpuu” (2008) ja “2010”. Eestimaine maastik pastelses sumus annab töödele kurva ja hajusalt pingelise mastaapsuse. Mahe- ja sinakashalle variatsioone toetab värvide voolav faktuur. Ehk on “2010” inspiratsiooniallikas Euroopa mattumine Islandi vulkaanituha pilve?
Näituse ilmselt uusim töö - Mati Küti “Sinine kustumine” (2010) on sellest sündmusest küll ajendatud. Pildi sinkjashall ning sügavtume koloriit annab sürreaalse vaate tilkuvasse tuhapilve mattunud Tallinnast, esiplaanil maas lamavad lennukid kui haavatud linnud.
Mainimata ei saa jätta Uno Roosvalti Islandi seeria tööd “Island V” (2009, õli, akrüül). Karm maastik on innustanud Roosvalti aastaid. Islandi kaljumurrud, meri ja valgus on suurepärased.
Humoorika nostalgiaga on lähenenud teemale Lemming Nagel. Tema teos “Vanaema juures” on ajendatud lapsepõlve mälestustest ja kannab igavikulisuse mõõdet.
Kokkuvõtteks: mahukat näitust tasub igal juhul vaadata, elamus sõltub aga võimest kunstnikega samale lainele jõuda.