Karksi valla kultuurikeskuses on jahitrofeede näitus, millel saab imetleda loomade ja lindude topiseid, nahku, koljusid ning põnevaid sarvi.
Trofeed õpetavad loomariiki tundma
17. mai 2010, 16:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vallavanem Arvo Maling ütles, et kohalike jahimeeste tehtud näitusel on üle saja eksponaadi, neist enamik on lastud 10—15 kilomeetri raadiuses. «On aga ka Karksi meeste mujalt Eestist toodud trofeesid ning valgesabahirve sarved pärinevad Soomes peetud jahiretkest,» lisas vallavanem.
Auhinnasarved ja ilvesetopis
Karksi jahimeeste seltsi juht Veljo Kask tõdes, et 5. maist üleval olev näitus on kogunud ohtralt uudistajaid. Oma vaimustusest on külalisraamatusse märgi jätnud näitusel käinud lasteaiarühmade kasvatajad.
«Oleme lastel lubanud järelevaatajate silma all eri loomade nahku katsuda. Näiteks metsnugise- ja kopranahk on mõnusalt pehmed,» rääkis Kask. Huvitav on ka see tõik, et tammiehitajast puulangetajal kopral on hoopis isevärvi hambad — punased.
«Saarmanahk aga on karusnaha etalon,» nentis jahiseltsi juht. Ta osutas veel mägra-, kähriku-, hundi- ning rebasenahale ning seinal laiuvale harjasjasele metsseanahale. Sealsamas on koljud ja uhked topised. Külastajate pilke püüavad ilves, rebane, saarmas, kivinugised, händkakud ning metsise- ja tedrekuked.
Veel on väljas põdra- ja metsseapea ning suur hulk sarvi. Uudistajad võivad imetleda rahvusvahelistel võistlustel medaleid saanud, aga ka väärarenguga trofeesid. Samuti saab võrrelda noore ja täiskasvanud looma sarvi.
«Siin on ka ühed kitsesarved. Need on üsna haruldased, sest tavaliselt on sarved vaid sokkudel,» selgitas jahiseltsi juht.
Jahimeeste tegevusest annavad hea ülevaate seinal olevad pildid, mille seas on jäädvustusi jäägrite retkedest, metsaistutamisest ja seltsitegevusest ning ülesvõtted trofeede taustal.
Jahimeeste tunnustamiseks
Veljo Kask avaldas lootust, et näitus harib rahvast ning näitab, et jahimehed pole metsas vaid lihasaamise eesmärgil.
«Tavaliselt seostatakse jahti vere ja muu ebameeldivaga, trofeede eest hoolitsemine nõuab aga päris palju aega ja pühendumist. Eriti kehtib see nahkade ja topiste kohta. Jäägrite igapäevaseks kohustuseks on ulukite seire ja lisasöötmine,» selgitas ta. «Samas on näitus tunnustuseks jahimeestele, näidates, milliseid ulukeid nad on suutnud tabada.»
Kui õigesti käituda, ei ole jahipidamine Kase sõnutsi ohtlik.
«Ettevaatlik peab olema haavatud loomadega. Kindlasti ei tohi metsloomapoegi silitada ja neid koju viia. Nende läheduses olev ema võib selle peale väga kurjaks muutuda.»
Veljo Kask nakatus jahiharrastusse väikese poisina isaga jahil kaasas käies. «Mulle meeldis see võileib, mida pärast rasket müttamist metsas maitsta sai,» meenutas ta.