Psühhiaater: laste vaimsele tervisele tuleb jõuluvanasse uskumine kasuks

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühhiaater: laste vaimsele tervisele tuleb jõuluvanasse uskumine kasuks
Psühhiaater: laste vaimsele tervisele tuleb jõuluvanasse uskumine kasuks Foto: SCANPIX

USA New Yorgi Lennox Hilli haigla lastepsühhiaatri Matthew Lorberi sõnul on lastele valetamine halb, kuid jõuluvanasse uskumine on laste vaimse arengu seisukohalt vajalik.

Ta lisas, et raske on uskuda, et kuskil on punases ürbis valge habemega mees, kes sõidab põhjapõtrade poolt veetaval saanil ümber maailma ja jagab kinke, saabudes majja korstna kaudu, kirjutab Live Science.

Samas on jõuluvana legend midagi sellist, mis on traditsiooni aluseks ning loob stabiilsust.

«Arvan, et laste psüühilise tervise seisukohast tuleb kasuks, kui nad usuvad positiivsesse tegelasse, kes teeb head,» lisas lastepsühhiaater.

Ta lisas, et kujutlemine on osa lapse arengust ning aitab kaasa loomingulisele mõtlemisele.

Samas põhineb tänapäeva jõuluvana legend ajaloolisel isikul – Pühal Nicolausel. See pühak sai kuulsaks vaestel kingituste ja raha jagamisega.

«Jõuluvana seevastu on väljamõeldud tegelane nagu ka hambahaldjas, lihavõttejänes ja veel paljud teised. Laste jaoks on teatud arenguetapil sellised tegelased vajalikud. Tegelikult teeb psühholooge ja psühhiaatreid murelikuks see, kui lastel ei ole ettekujutatud tegelasi,» selgitas asjatundja.

Jõuluvana on osa ka tänapäeva popkultuurist. Jõulude eelsel ajal on «jõuluvanasid» näha ostukeskustes, telesaadetes ja filmides.

«Ei saa öelda, et see oleks läbi ja lõhki kasulik, kuid samas ei ole ta ka kahjulik. Jõulud toovad tavaliselt pered kokku ning jõuluvana kingituste jagamine tugevdab sidemeid,» selgitas New Yorgi laste uuringute keskuse esindaja Stephanie Wagner.

Jõuludega kaasneb ka jõuluvanale kirja kirjutamine, et mida kingituseks soovitakse.

«Paljudele lastele ei meeldi kirjutada, kuid jõuluvanale kirjutamise puhul võib asi teistmoodi olla,» sõnas Wagner.

Laste vanemaks saades kaotavad lapsed jõuluvanasse usu. Tihtipeale saabub see kooli minnes ning sageli saadakse jõuluvana mitte eksisteerimise kohta teada koolikaaslastelt.

Samuti võivad mõned nutikamad väikelapsed selle ise välja nuputada. Nad võivad näiteks jääda hilisõhtuni üles, et tabada jõuluvana nii-öelda otse teolt. Kui aga jõuluvana ei saabu, siis teatakse, et kõik ei ole nii nagu paistab.

Lapsed hakkavad siis vanematele jõuluvana kohta küsimusi esitama. Vanemad peavad leidma õige viisi, kuidas asju selgitada.

«Esmalt tasuks lapselt küsida, kas ta usub jõuluvanasse. Kui usub, siis ei tasuks veel ta uskumist lõhkuda,» selgitasid asjatundjad.

Ta lisas, et enamik vanemaid hingab kergendatult, kui nende laps lepib, et jõuluvana ei ole tegelikult olemas. Samas aga saavad vanemad selgitada, et kunagi oli Püha Nicolaus, kes kingitusi jagas ning jõuluvanalegend põhineb temal.

On ka lapsi, kes kasvavad üles ning ei ole kunagi jõuluvanasse uskunud. Asjatundjate kinnitusel ei tee see kahju, kuid lapsed võivad jääda müstilisest kogemusest ilma.

«Jõulude puhul on ikkagi tegemist andmise ja saamisega ning hea tegemisega. Samas on see ka pere keskel olemise aeg,» lisasid eksperdid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles