Otsekui tänapäeva Eestis

Doktor Stockmann (Aarne Soro) näeb üsna kiiresti, millisesse tupikusse jõuab õiguse taganõudmine, kui minnakse vastuollu valitsejatega. Foto: Jaanus Laagriküll

Andres Noormetsa lavastus «Stockmannid» köitis vaatajaid esimestest minutitest alates.

Juba lavapilt oli tähendusrohke ja huvitav. Endla kunstnik Silver Vahtre on teinud seekord kujunduse, mis väärib Oscarit.

Eeslaval, perekondlikus sfääris, on mõningad päevinäinud 1950. aastate tüüpilised kušetid ja toolid, mille kulunud kohti pererahvas tekikestega katta püüab. Tagalava teisel pool läbipaistvat tülleesriiet on ühiskondliku elu päralt. Seal on linnarahvas ja sealt tulevad eeslavale ka tegelased. Tagalava kõige tähelepandavam osa on põrandat kattev veega täidetud bassein. Seal mängivad lapsed, ärituusad aga loobivad sinna prahti ja banaanikoori.

Vesi ja loodus

Vesi ja loodus on tähendusrikkal kohal nii Ibseni näidendis kui Noormetsa-Vahtre lavastuses. Peateema on ju vee puhtus ja reostus. Et inimesed lavastuses näivad haiged ja tarvitavad ohtralt tablette, juuakse vett nii tablettide alla kui peale. Kui aga selgub, et vesi võib olla reostunud, ilmuvad lavale seda puhastavad tänapäevased filtrid.

Kõige silmatorkavam on lava kohal kõrguv kummalisevõitu tohutu lehvikutaoline moodustis, mis doktor Stockmanni meeleheite ajal kriipsuks kokku tõmbub, et siis finaalis perekondliku kokkuhoidmise ajal uuesti laiali lüüa. Finaalis avaneb ka ees- ja tagalava eraldav tüllkardin, mis sisuliselt eraldab perekonna ja linnarahva ruumi.

Mis on see imelik moodustis seal üleval? Vastuseid võib olla mitu. Mina tõlgendan seda kui omapärast päikesetuule purje, mis annab aimu, et inimene ja ühiskond pole siin maailmas üksi ning me kõik lendame Linnutee poole. Mida maksavad meie rähklemised ja nägelemised kosmilise harmoonia taustal?

Värske näitlejamäng

Lavastus tervikuna ei jää lavakujundusele alla. Tavapäratu värskusega üllatas Ugala traditsiooniline näitlejaansambel Margus Vaher, Tarvo Vridolin, Carita Vaikjärv, Peeter Jürgens ja Vilma Luik, rääkimata kaht peategelast, vastandlikke vendi Stockmanne kehastavatest Aarne Sorost ja Arvi Mäest.

Siiski tundub, et vähemalt esietendusel mängis Arvi Mägi linnapeana doktor Stockmanni kehastanud Aarne Soro pisut üle. See võib olla ka taotluslik, sest doktor Stockmanni naiivsus oma tõe kompromissitul kuulutamisel on küll sümpaatne, kuid muutub kohati groteskilähedaseks.

Hoopis omaette nähtus on suure hulga linnarahva lavaletoomine koosolekustseenis, mis kõigi oma manipulatsioonidega muutub tänapäeva Eesti poliitilise elu kajastuseks. Tahes-tahtmata on kogu publik väikelinna rahva rollis.

Kui elegantselt manipuleerib linnapea sõnu kasutamata rahva ja ametnikega! Kui oskuslikult muudetakse igasugune kõlanud arvamusavaldus poliitiliseks ja kasutatakse seda ära vastase mahategemiseks! Kuidas meedia võib hetkega oma seisukohti muuta, kui poliitikud vaid soovivad!

Väärtustab armastust ja perekonda

Henrik Ibsen andis näidendile pealkirja «Rahva vaenlane», aktsentueerides sellega üksikisiku individualistlikku vastuhakku manipuleeritavale massile. Andres Noormets ei rõhuta finaaliga mitte individualistlikke väärtusi, vaid pigem armastust ja perekonda, kes on asunud doktorit poliitikute ja ärimeeste eest kaitsma.

Selle lavastuse järel võib öelda, et teatrite suurte saalide võimalused pole kaugeltki ammendunud, kuigi tihtilugu näib, et suur saal kõlbab ainult kommertsliku repertuaari esitamiseks.