Hillar Kohv sai koera käest pureda

Hillar Kohv Viinahaualt kandideerib saatesse "Stiilipäevik" Foto: Teet Malsroos / SL Õhtuleht

Viinahaua peremees ja tuntud kirjamees Hillar Kohv on šokis. Jalgrattaga Viinahaua ja Tori vahet sõita armastav poeet sai kurja koera käest pureda.

Hillar Kohv: Juba mitu aastat sõidan jalgrattaga Viinahaua ja Tori vahet kolmel päeval nädalas ning teel kohtan ka mitmeid koeri. Pureda koeralt olen saanud juba teist korda .

Esimest korda oli see üle viieteist aasta tagasi ning siis olin jalgsi teel Jõesuu suunas, kui ühe Rätsepa küla pererahva üks krantsidest lõi mul hambad säärde ning vähe sellest, et minu uued püksid said tol korral ära ristitud, oli jalg ka verine ning paranemine võttis aega kuu jagu.

Näitasin nii peremehele kui ka perenaisele nende koera poolt puretud jalga, aga nad mõlemad muigasid selle peale ja lisasid, et küll ta ära paraneb ning lisasid, et koer on süstitud marutaudi vastu. Sellega asi ka piirdus, sest kuidas ikka hakkad oma külaelaniku peale kaebust politseile esitama või kahjutasu nõudma?

Rätsepa külas on veel mitu suuremat sorti koera ning pealtnäha nad just hundid pole, aga näiteks 10. mai hommikul, kui jalgrattaga taas Jõesuu suunas väntasin, ilmus ühe pere koer äkki suurele maanteele ning lõi mulle hambad säärde kahel korral.

Peremees oli sealsamas ning temalt kuulsin vähemalt seda, et koer on marutaudi vastu vaktsineeritud. Koera peremees küsis, kas ma nüüd kaeban nende peale? Mõistagi ma ei kaeba, sest oma naabrite ja külarahva peale pole viisakas kaevata, kui just verist vihavaenu pole ning oma teada pole mul kellegagi oma külas tüli ega riidu, sest iga pere elab omaette ning teisi ei tülita.

Kuna olin teel Torisse, siis läksin esimese asjana kohe Tori apteeki ning näitasin oma verist jalga alati lahkele ja säravale proviisorile Silva Mürelile, kes kohe ka abi osutas ning kaasa ostsin ka  ASEPT DESINF, 0,1%-100 ML pudeli 42 krooniga ning haavaplaastri. See ost oli kogusummas 48 krooni ning võtsin ka nimelise ostutšeki, et see siis hiljem koeraomanikule esitada.

Eeltoodust teeksingi ettepaneku koeraomanikel siiski oma koerad keti otsas kinni hoida või ehitada koerale aed või panna suurele koerale suukorv pähe. Koerad on vahel väga ettearvamatud ning kunagi ei tea, millal nad võivad hambad kellegi säärde lüüa.

Üks õpetus ka – kui koer näitab hambaid, siis ei tasu käte ja jalgadega vehkima hakata ega kividega koera loopida. Tuleks lihtsalt seisma jääda nagu post ning vaadata mujale ning koer tuleb ja nuusutab sind ning läheb rahulikult oma teed.

Koerad ei salli ka jalgrattureid, sest vändates ju jalad liiguvad ning see ajab koerad marru. Oleksin ma seda koera kohe eemalt tähele pannud ning jalgrattalt maha tulnud, poleks ta mind hammustanud.