Magala üksildased armastajad pärast orgiat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Suure kivilinna väikesed inimesed: Theo(Taavi Eelmaa) ja Ulvi (Tiina Tauraite)...

FOTO: Kaader filmist

Veiko Õunpuu «Sügisball» kerib end lahti nagu tüüpiline neurootiline urbanistlik Saksa või Ida-Euroopa kunstitaotlusega film. Püüdlik realism, näotud eraelulised stseenid, öised kired ja päevased kõdumaastikud. Veneetsia festivali auhinna ja «Tühiranna» haipimisega nõudlikuks muudetud vaataja jääb esiotsa äraootavale seisukohale.

... Mati (Rain Tolk)

FOTO: Kaader filmist

ning Laura (Maarja Jakobson) ja Lotta (Iris Persson)

FOTO: Kaader filmist

Kuid kaadrite edenedes esmamulje puisest realismist kaob ja mõjule pääseb «Sügisballi» groteskne ja lummavalt poeetiline laad. Mõjutusi pole Õunpuu varjanud – Kaurismäkit tunnistab režissöör filmis enam kui Mati Unti olevat ja Cassavetesi plakat ripub peategelase koduseinal.

Isepäi kõndiv Õunpuu

Unti on taiese struktuuris, karakterites ja loo üksikasjades üksjagu palju. Kuid see kõik on formaalne. Kui üldse midagi Undile omast on säilinud, siis vaid ahastav-higistava südamevalu summutamine groteskiga. Kuid mis salata, Õunpuu on võrreldamatult soojem kui oli silmipimestavalt teravmeelne, kuid külmem ja küünilisem Unt.

Õunpuu on läinud filmi tehes isepäiselt oma teed, mis on paras julgustükk, arvestades, et «Sügisball» on Eesti proosa harvaesinevalt õnnestunud tähtteos, mille mitmed tasandid on tänagi kõike muud kui käibetõed. Minna on lastud ruumipoeetika ainelisel arutelul, mida Unt ja Mihkel Muttki omal ajal Bachelardi toel populariseerisid.

Lasnamäe kivikoletised ja tühermaad ning Maardu tööstusmaastikud on lihtsalt nostalgiat tekitavalt poeetiliseks maalitud, ilma et seda saadaksid erilisele sügavusele pretendeerivad targutused. Ka Undi mänglevatest assotsiatsioonidest ja intellektuaalsetest viidetest tiine küünilise isiksusepsühholoogia on Õunpuu asendanud tõsimeelsema ja põhimõttekindlama vaatega inimesele.

Urbanistlik ulaelu

Film koosneb ohtratest, valdavalt luhtuvatest eraelulistest (pistelised viited varakapitalistlike töösuhete kalkusele jms on eraeluliste arengute mõistmise fooniks) stseenidest. Need on süžeeliselt nõrgemini seotud kui Undil, moodustades mõistmist võimaldava fooni luuletaja Mati (Rain Tolgi neurootiline esitus on dramaatiliselt mõjus, teistest rollidest vähem stiliseeritud ja sellisena hästi keskmesse tõusev) armastuse purunemise, ulaelu ja kokkutraageldamise loole, mis kogu filmi raamib.

Mõned teisendused Undiga võrreldes, nagu üksikema Laura (Maarja Jakobson) romanss Mati asemel Raivo E. Tamme mängitud teatraaliga ja mäluaugus oleva Mati ulaelu piiramine vaid lasteaiakasvatajale (Laine Mägi) ligiajamisega jäävad siiski mõistetamatuks. Miks ei võinuks Laura fetišistlik seebiseriaaliidealism ka otse Matisse (nagu raamatus Eerosse) puutuda?

Üldiselt on äraspidiste unistuste saatel kulgeva urbanistliku ulaelu esitus «Sügisballis» aga uskumatult stiilne ja lummav. Isegi kahekordse vaatamise järel on raske uskuda, et niisugune stiilsus ja filmikeele poeetilisus on Eesti filmis võimalik.

Hiilgava terviku moodustavad unustamatud pisirollid (Sulevi Peltola, Liina Tennosaar, Mari Lill, Erki Laur, Mihkel Smeljanski jt). Jääb üle nõustuda Tiina Tauraitega: «Mingil imetabasel moel on näitlejad kõik võrdselt head, tabanud stiili kuidagi ühiselt-peenelt». Kiita tuleb kaadrite ilu ja helitausta.

Tahaksin siiski polemiseerida üha enam leviva seisukohaga, nagu seisneks Veiko Õunpuu «Sügisballi» tugevus ehedates ja elusates karakterites. Ekraanil olevat inimene, nagu ta «tegelikult» on – haavatav, pelgurlik, võõrdunud, väiklane ja väike.

Antiigis olid draama fookuses tõepoolest vaid kangelased ja pooljumalad ning see tava venis paljuski 19. sajandini. Hiljem on argisuse ja tavalisuse pretensioonist saanud kunstiambitsioonidega ettevõtmiste mainstream.

Inimest nagu ta «tegelikult» on, näidatakse võib-olla David Lynchi «Eraserheadis», läbi talumatute pauside. Valdavalt tähendab filmikunst ikkagi stiili, autoripositsiooni ja selge peaga tehtud või siis udust ja tuulest sündinud montaaži.

«Sügisball» võib võluda küll pikantse groteskiga, kuid karakterite ehedus on pikantsuse pikenduseks olev müüt. Asi pole selles, et Theo (Taavi Eelmaa järjekordses mõjuvas filmirollis esitamas brutaalse endassesuletuse taha takerdunud hoolivust) tüüpi šveitserid on teisenenud ja mängumaad vahetanud. Tõusiklikkus, madalast sotsiaalsest staatusest tingitud rahulolematus ja sellegi varjus peidus olev õnneigatsus on küllap ka elus alles.

Kuid öelda, et Õunpuu saavutus seisneb sellise karakteri avamises, on sama hea, kui tunnustada teda naise loomuse tabamise eest. On ilmne, et Tiina Tauraite ja Katariina Laugu suurepäraselt kehastatud naiskujude taga ei ole sügav naiste või elu mõistmine, vaid klassikalised meesšovinistlikud klišeed naise isetust juudilikust loomusest.

Need on samasugused karikatuurid nagu Juhan Ulfsaki kehastatud hüpereneseirooniliselt teatraalne arhitekt Maurer või juba teatrilavastuses «Projekt» unustamatut vormi näidanud ja «Sügisballis» parkimiskontrolörina üles astuv Rein Pakk.

Õunpuu «Sügisball» ei ole sügavutiminev karakteridraama. Pigem pakutakse kitsalt fokuseeritud, kuid peenekoelist ja ajastu moe suhtes isepäist sissevaadet inimliku iha ja veetluse dialektikasse.

Mustade nõude kuhi

Kui Baudrillard muretses, mida teha pärast orgiat, pidas ta silmas purkisittumist, naiste mudamaadlust, peepshow’sid. Hoopis paadunum ja laiemaid inimhulki lummutav orgia leiab aset tänapäevastes kvaliteetsetes suhtedraamades.

Selle kvintessentsiks on saanud uue aastatuhande alguses sündinud näitemäng, milles inimhingede tundmise suuremaid elavaid klassikuid Edward Albee arendab empaatiat kalduvuse vastu ni***da kitse.

Suurmeistrid Irwing ja Kureishi polemiseerivad läheduse purustamisega kaasneva võltshäbiga, nõudes, et olgugi juhusuhte käigus sai eest hammustatud peenis, peab elushow jätkuma.

Kui moodsates etenduskunstides lisandub eraelulisele pillerkaarile tumedaid jooni, on need põhjendatud enamasti kõige muu kui sellega, et vabanemispüüd rutiinsest suhtest on ise küsitava väärtusega üritus.

Tugevus on sõnumis

Õunpuu annab mõista, et säravate võõraste ja esmapilgul kadestamisväärselt ilusate inimeste kardinate vahelt sisse piiludes ei avane mingid uskumatud saladused või naudingud.

Tegelikult paistavad sealt needsamad kodused mustad nõud, lonkav olme ja sisemise fantaasiavaesuse tõttu rutiinseks nühkimiseks taandarenev kepp, milleks kirg võib kergesti üle minna, kui loodetakse, et eraeluline õnnegarantii on mõnes senileidmata ja avastamata objektis, aga mitte oskuses juba olemasolevat eriliselt vaadata.

«Sügisballi» karakterid pole elutruud, vaid karikeeritud nagu kinos ikka. Filmi tugevus on sõnumis, ajastule kõnekas sisulises rõhuasetuses, mida edastab Tolgi kangelase sonimine, et armastuse purustab meie piiratus, keskpärasus ja kaduvus ja sellest johtuv soov võimalikult korraga võimalikult kõike kogeda.

Veiko Õunpuu film on tõesti tugev nii sisult kui ka vormilt. Mis tahes mõõtkavas hinnates.

Uus film levis

«Sügisball»

Režissöör Veiko Õunpuu

Eesti 2007

Alates 13. septembrist

Tallinnas ja 14. septembrist Tartus ja Pärnus

Elu24 maksab vihje eest tasu!

SAADA vihje
    Tagasi üles