Kuigi ränduripõli on Uus-Meremaal keerulisem kui Austraalias, kohtab siin põnevaid inimesi, kes on leidnud riigis omale uue kodu.
Omal käel Uus-Meremaal: kõikjalt leiab leidlikke inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast paari kuud reisimist on säästlikultki elades raha otsa saanud ja aeg asuda tööle. Paljude riikide kodanikel, sealhulgas eestlastel, kes on alla 30 aasta vanad, on võimalik saada Uus-Meremaale tulekuks töö- ja puhkeviisa.
Sellist viisat on lihtne taotleda interneti kaudu, tarvis vaid teha kopsupilt ja maksta viisa eest ligi paar tuhat krooni. Vastus jõuab kohale kuu jooksul. Viisa annab võimaluse Uus-Meremaal aasta aega töötada, sama tööandja juures tohib olla maksimaalselt kolm kuud.
Esimesed kunded olid eestlased
Kui riiki kohale jõutud, tuleb kohalikult maksuametilt saada maksunumber ja avada kohalikus pangas konto, sest sularahas siin ei arveldata.
Kui paar aastat tagasi oli Austraalias töö leidmine imelihtne, tasus vaid ustele koputada ja kogemuseta sai rakendust nii kohvikus kui restoranis, siis Uus-Meremaal tundub olukord käesoleval aastal märgatavalt keerulisem olevat ja töökogemusele pööratakse suurt tähelepanu.
Palgad on Uus-Meremaal väiksemad kui Austraalias. Kui esimesena nimetatud riigis saab ettekandja keskmiselt 100 krooni tunnis, siis Austraalias 150, hinnad on neis riikides suhteliselt võrdsed. Mõlemas makstakse palka kord nädalas ja sama on kõiksuguste arvete maksmisega. Nii tuleb näiteks üürigi tasuda kord nädalas. See on igale rändurile meelepärane, sest vahel ei piisa sääste, et suuta kuu aega palka saamata ära elada.
Meil õnnestus leida töö Christchurchist 75 kilomeetrit lõunas Akaroa linna lähedal peenes restoranis ettekandjate ja kohvitegijatena. Juba esimesel päeval külastas restorani teiste seas neli eestlast, kes puhkuse ajal olid Uus-Meremaal turismireisil. Kliente käib siin kogu maailmast, neid tuleb Lõuna-Euroopa kruiisilaevadelt, Inglismaalt, Austraaliast, Jaapanist …
Akaroa on väike ajalooline prantslaste ja inglaste asutatud linn, mis asub kunagise vulkaani südames. Sellest annavad märku poolsaare kuju ja mustritega kirjatud kivistunud laavatükid. Siinsed tänavad ja söögikohad kannavad peeneid prantsuspäraseid nimesid.
“Sõrmuste isanda” võtteplatsil
Pärast paari nädalat töölolekut tekkis meil kange tahtmine enne ilmade külmenemist Lõunasaarele ring peale teha, sest aprillist lähevad ilmad märkimisväärselt jahedamaks.
Paljukiidetud, kuid väga turistirohke linn on Wakatipu järve äärne Queenstown. Linna nimetatakse ekstreemspordi pealinnaks, sest siin on kõik võimalused adrenaliinitaset tõsta: langevarjuhüpped, benji-hüpped, kärestikusõit kummipaatidega, liuglangevarjumine. Talvel pakuvad siinsed lumega kattuvad mäed tegevust nii suusatajatele kui lumelauduritele. Siia jääb nii mõnegi ränduri mitme nädala teenistus, mis saab vahetatud erakordsete elamuste vastu, mida endale võib-olla vaid korra elus lubataksegi. Nii jätsime meiegi Queenstowni paari pika tööpäeva palga, liueldes langevarjuga 15 minutit 700 meetri kõrguselt mäenõlvalt.
Erakordne paik, mida tasub külastada, on Uus-Meremaa suurim rahvuspark Fiordland Lõunasaare edelaosas. Siinsete lopsakate metsadega kaetud mägede-orgude vahel on osaliselt filmitud maailmakuulus fantaasiatriloogia “Sõrmuste isand”.
Need metsad on tihedad ja niisked, puudele kasvanud rippuvad samblikud muudavad looduse kui nõiutuks. Fiordlandi rahvuspargis sajab küll suurem osa aastast vihma - aastaga koguneb 8000 miilimeetrit sademeid -, sellele vaatamata on kangekaelseid matkajaid, kes pakivad ennast kilesse ja kogu seda ilu vaatama sõidavad.
Rohelise kümnete varjundite taustal, mida siinne kliima loob, jookseb kaljunõlvade külgedelt lakkamata ojasid, mis koonduvad sügavatesse mägijärvedesse. Nagu ütleb Fiordlandi nimigi, leidub siin palju fjorde, millest kõige tuntum on Milford Sounds. Hea ilmaga avaneb siit imeline vaade: kargelt veepinnalt peegelduvad üle 1200 meetri kõrgused kaljumäed, mida osaliselt katavad paksud rohelised metsad.
Mees, kes müüb seltskonda
Võtnud sõidusuuna läänerannikult ja läbinud kogu saare, jõudsime idarannikul asuvasse üliõpilaslinna Dunedini, kus kohtasime põnevat taiwanlast, kes meid oma teemajja öömajale võttis.
Yuhsien on pisut üle 40aastane mees, kes tuli Uus-Meremaale 17 aasta eest, et oma elu muuta. “Kui ma Taiwanis elasin, oli iga päev nagu tühi leht. Kui siia kolisin, hakkas lehele asju joonistuma,” jutustas ta.
Veel mõni aasta tagasi ei tundud Yuhsien ennast inglise keelt rääkides kindlana, kuid Uus-Meremaale kodu looma hakates tuli kuidagi toime tulla ja tekkis julguski.
Yuhsien töötas Dunedinis turistidele mõeldud poes müüjana, kuid see ei olnud talle meeltmööda.
“Kohalikud saavad osa kaupa soodsamalt, kuid mina pean suutma turistidele müüa kallilt, ise kiites, et see on hea hind,” selgitas mees. “Ma ei taha sellist tööd teha ja ütlesin koha üles, sest mul ei ole ju eluks palju raha vaja, maja on valmis ja oma juurviljaaed tegemisel.”
Viimased neli aastat on Yuhsien ehitanud endale ehitusjäätmetest maja. Tulemuseks on avar, hästi läbi mõeldud ja soe kodu, kuhu ta meeleldi külalisi kutsub. Oma toidu- ja elektrikulud proovib mees katta teed ja seltskonda müües.
“Inimestele meeldib siin. Nad sõidavad mu majast mööda ja kui hakkavad vaatama, mis tore maja see on, ja vaevuvad peatuma, näevad nad silti, et võtan külalisi vastu. Nad on just sobivad inimesed sisse astuma,” rääkis Yuhsien. “Teen neile teed ja räägin juttu. Nemad jätavad annetuse, kui neile siin meeldis. Just sellist elu ma tahangi: saan mõnusalt olla, mõelda ja raamatuid lugeda ning merele vaadata. Kõige rohkem meeldivad mulle päikesetõusud, ärkan igal hommikul vara, et seda ilu näha.”
Meie edasine teekond viib meid Lõunasaare põhjaossa, et veel tööd teha ja seejärel Põhjasaarele liikuda.