Kui pärisin «Teater. Muusika. Kino» peatoimetajalt Madis Kolgilt, kas ta ei võiks kunagise kodulinna lehele mõnd teatriarvustust kirjutada, kõlas vastuseks, et tuleb ära oodata Andres Noormetsa Ibseni-lavastus Ugalas.
Tehisümbrus muutub, inimesed mitte
10. mai 2010, 16:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Noormets on mind viimasel ajal eriliselt huvitama hakanud — tema lavastused on head ja omanäolised,» lausus Eesti teatriga põhjalikult kursis olev Kolk.
Tundub, et see polnud kuigi ammu, kui Andres Noormets pidi Ugalast Endlasse lahkuma ja seal väga edukaks osutus. Nüüd on ta, küll külalisena, endises koduteatris tagasi ja lavastab Henrik Ibseni «Rahva vaenlast», mis siin jõuab vaatajate ette pealkirja all «Stockmannid».
Otsekui meie linnake
Hämmastavalt nüüdisaegsena tunduv «Stockmannid», mille tegelased sobiksid enam-vähem igasse tänapäeva väikelinna, on klassikalises mõttes hea näidend: põnev, dramaatiline, peresuhteid, poliitikat, kasuahnust ja inimese olemust analüüsiv.
Andres Noormets märgib, et ta ei kavatse laval teha midagi enneolematut, aga traditsiooniline psühholoogiline teater, kus asi lihtsalt ära räägitakse, see ka ei ole.
Lihtsustatult öeldes käib «Stockmannide» tegevus ühe väikelinna veevärgi ümber, mida saastab kohalik tööstus. Linnapeast vend tahab majanduslikule kasule mõeldes vesiravilat igal juhul käigus hoida ja arstist vend võitleb selle vastu, sest on otsene oht inimeste tervisele.
Lavastaja arvates on mõlemad vennad maailmast totaalselt võõrandunud. «Üks siiski jõuab lõpuks arusaamisele, et perekond on osa temast,» räägib ta. «Võid ju laiata, et üksi olev mees on kõige tugevam, aga ei ole. Ta on kõige haavatavam. Ma ei taha neid vendi vastandada, et üks on paha, teine hea. Nad on ühe organismi osad.»
Ilmselt oleks niisugune lugu sobinud suurepäraselt kuurortlinna Pärnusse.
«Minu meelest tabab see päris hästi ka Viljandi õhkkonda,» kõneleb Noormets. «Tegemist on veereostuse ja moraalse reostusega. Neist mõlemaga on siin päris palju pistmist olnud.»
Lavastaja leiab, et Ugala suures saalis esietenduv lavastus on põnev. «See on nagu thriller, kus üks inimene tõde jälitab. Väga elus lugu. Oleme võimelised seda tegema nii, et etendus on algusest lõpuni põnevusega vaadatav.»
Vabalt mõelda ja tegutseda
Ütlen Andres Noormetsale, et kohavahetus on talle ilmselt kasuks tulnud.
«Pole oluline, kas inimene töötab Pärnus, Tallinnas või Viljandis. Põhiline on võimalus vabalt mõelda ja tegutseda. Pärnus pole keegi mulle mingil kombel tingimusi ette dikteerinud,» sõnab ta.
Nostalgia koha pealt on keerulisem vastata.
«Nostalgia on tore, aga see on tunne, mis sunnib inimest seisma. Liikumises olles on nostalgia pidurdatud. Õnneks ma ei pea siin selle tundega väga tegelema,» nendib Noormets, viidates teatrimaja fuajeele, mis on otsast lõpuni nostalgiat täis, alates Aja Toast ja liikudes vanade lavastuste fotonäituse kaudu trepiseinteni, kus on kunagiste lavastuste mälestusplaadid. Selle keskel viibida ja ennast sellest ankurdada lasta ta ei taha ning õnneks pole selleks ka aega.
«See kõik pole halb, aga tihti mõjutab ümbruse kujundus mõtlemist. Mäletan, kui Silver Vahtre tegi siin kunagi installatsiooni, kus punased sambad olid kasetüved. Kõik said sinna kirjutada oma nime või soovi. See muutis ruumi täiesti teiseks.»
Osake meist endist
Andres Noormets leiab, et kui kodulinn on inimesele osake temast endast, siis ta ei saasta teda mingil juhul.
«Kui lumi ära läheb, tekib küsimus, mis kuradi kohas me elame. Kas Viljandi on tõesti koerte linn? Oleks neil junnidel jalad all, et nad läheksid kevadel kõik ilusti oma koju tagasi!» on ta nördinud, lisades, et see on juba Stockmanni jutt.
Just püüd inimeste mõtteviisi muuta on Noormetsa sõnul üks põhjus, miks seda lavastust teha.
«Räägime, et inimene peab loodust hoidma, aga ta ise ongi loodus. Perekond on tema looduskeskkond samuti nagu aed ja linnalähedane mets. See, mis on su peas, on täpselt samasugune looduskeskkond. Kui kõik need asjad kokku saavad, nii et kõik on üks, siis on hästi.»
LAVASTUS
Henrik Ibsen, «Stockmannid»
Tõlkija Ülev Aaloe
Lavastaja Andres Noormets (Endla)
Kunstnik Silver Vahtre (Endla)
Osades Aarne Soro, Vilma Luik, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Andres Oja, Andres Tabun, Margus Vaher ja Viljandi rahvateatri näitlejad.