Mänguarvustus: Just Cause 2 on üks konksuga madin

Taas leiab kinnitust see, et kui filmide jätkuosad kipuvad läbi lahjaks jääma, siis Mäng 2 ületab eelkäijat mitmeski mõttes.

Avalance Studio ja Eidos Interactive kuulasid hoolega, mis mänguritel esimese osa kohta öelda oli ja tegid oma korrektiivid. Tulemusena läks hea paremaks ja lahjemad osad loputati välja.

Sisu poolest jätkab mäng mõnevõrra esimese osa jälgedes. Ekraanile naaseb Rico Rodriguez (keda mängija juhib üle-õla-vaates), agent USA valitsusagentuuris, mida nimetatakse lihtsalt Agentuuriks. Ta saadetakse ühte Kagu-Aasia riiki, mida valitseb diktaator Pandak «Baby» Panay. Loomulikult on mängu eesmärk Panayle lõpuks näidata, kuidas Luukas õlut teeb.

JC2 on nn liivakastimäng, st sinu ees on lahti terve suur ja ilus maailm. Sellise tulemuse saab, kui ristata GTA IV ja Rambo. Aga kui GTA-s on mingi lugu, siis JC2 rõhub rohkem fantaasiarikka vägivalla poolele. Panau saareriik on hämmastavalt mitmekesise loodusega, seal leidub lopsakat džunglit, tolmuseid kõrbesid ja lumiseid mägesid, külasid ja linnu. Riigis reisimiseks on su käsutuses üle 100 erineva maa-, vee ja õhusõiduki.

Kaval konksumees
Aga kus on siis pealakirjas lubatud konks? Rico vasakus käes. Kaval seadeldis lubab Ricol välja tulistada erilise haakekonksu, mis jääb kinni mistahes pinnale ja lubab tal end trossiga hämmastava kiirusega kaugustesse ja kõrgustesse kerida. Natuke meenutab Rico liikumisviis Tarzanit või ämblikmeest. Lisame seljakoti, kus peidus ammendamatu varu võlulangevarje. Väga efektne on end konksu pidi kihutava auto külge haakida, langevari avada ja niimoodi kõrgustesse tuhiseda. Langevarjust võib iga hetk vabaneda ning kohe on maagiline seljakott valmis järgmist välja paiskama. See on üks ütlemata tõhus ja kiire liikumisviis. Jääb imestada, miks me kõik niimoodi ringi ei karga. Võib-olla selle pärast, et erinevalt pärismaailmast Panaus füüsikaseadused ei kehti.

Aga see on vaid osake konksu kasutusvõimalustest. Sellega saab kõrgetes kohtades passivaid snaipereid maha võtta või vastupidi, maapinnal tolgendajaid puude-postide otsa riputada (ja siis sõelapõhjaks lasta.) Võib vaenlase konksu abil kõrgele õhku lennutada (ja siis sõelapõhjaks lasta) või kaks vastast omavahel kokku siduda (ja siis sõlepõhjaks lasta). Võib sind jälitava auto mõne kinnisobjekti külge haakida ja vaadata mis juhtub (tavaliselt plahvatus ja palju surnukehasid). Võib vastaseid liiklusvahendite järel lohistada või kopteri külge haagitud sportautoga ehitisi materdada. Võib vastase gaasiballooni külge lõõga panna, viimase auklikuks tulistada ja siis vaadata, kuidas mõlemad ilutulestikuraketina taevasse sööstavad. Võimalusi on tuhandeid, rakenda vaid oma loovust, kuidas oma kavala konksuga elavjõus ja tehnikas võimalikult palju kaotusi tekitada.

Rico on muidu kah päris osav vend. Vähe sellest, et ta oskab kõikvõimalike liiklusvahenditega sõita, on ta ka relvaekspert, kes tassib korraga kahte ühe- ja ühte kahekäerelva, lisaks granaate ning lõhkeainet. Aga kuulipritsi kasutamine on tihtipeale liiga lihtne ning igav, konksuga möllata on palju lahedam. Pealegi on see alati kasutusvalmis ega küsi laskemoona.

Vastase sõidukite üle võtmine käib umbes nii nagu GTA-s. Aga Rico teeb seda muidugi konksu abi: tulistab haakeriista näiteks kopterile kõhu alla, kargab mööda kopterit ringi nagu relvastatud pärdik, loobib valvurid ja piloodi välja ja lendab õige mehena edasi. Sõiduvahenditega käitub ta nagu ühekordsete papptaldrikutega: suunab kihutava auto näiteks bensiinijaamale või muule hävitamist vajavale objektile ning kargab ise oma ustava langevarju abil viimasel hetkel välja, et kõrgustest tulemöllu imetleda.

Mängitavus, pilt ja heli
JC2 arvutile on muidugi konsooliport, aga erakordselt õnnestunud port. Juhtimine käib WASD-klahvide ja hiirega ning see on päris mugav. Rico võib maailmaga päris erineval moel interakteeruda, aga õnneks pole käskluste andmiseks kogu klaviatuuri kasutusele võetud. Liikumis- ja tulenupud jäävad samaks, kuid muude klahvide tähendus sõltub sellest, kus Rico parasjagu viibib. Nii pole vaja kümneid erinevaid klahvikombinatsioone meelde jätta. Ainuke häda on see, et Rico-sugune macho ei vaevu end vastase tule eest varjete taha peitma, vaid läheb ikka rinnaga peale. Kuulide eest päästab ta end vajadusel põiklemisega.

Sõidukite juhtimine käib samuti WASDi abil ja rooli kuulavad nad üldiselt hästi. Erinevate masinate juhitavus sõltub pinnasest ja ilmast, aga loomulikult pole tegemist mingi rallisimuga. Kopteritega on lausa lust lennata, aga lennukite juhtimine on klaviatuuriga ebamugav, see tahaks ikkagi mängupulti.

Kui vähegi võimelisel masinal kõik pildiilu heeblid paremale põhja lükata, paitab graafika silma. Avalance’i mootor suudab pilti hämmastavalt kaugele-sügavale joonistada, nii saab lendav Rico nautida imelisi panoraame. Arvuti eelist konsoolide kõrval tõestab kõrgem maksimaalne resolutsioon (kui videokaart välja veab), nii on maailm teravam ja Rico leiab peidetud nänni hõlpsamini.

Sama kiitvaid sõnu ei saa öelda heli kohta. Plahvatused ja relvahääled on tip-top, kitsas kanjonis kõlab kuulipildujatärin teisiti kui lumeväljadel. Sellega on kõik korras. Aga häälnäitlejate töö ja heli sünkroonsus vaheklippides kukub alla igasugust arvestust. Alguses lõbustab Panay käsilaste aasia aktsendiga inglise keeles hädaldamine, aga seegi tüütab varsti ära.

Lugu ise
JC2 ei sunni sind mööda missioonikoridori käima, võid vabalt mööda saart ringi jõlkuda, ilma ja inimesi vahtida (ja neid katki teha). Rico ajab alguses oma endise mentori jälgi, kes kuuldavasti sel saarekesel poolt vahetanud. Asja käigus selgub, et päris nii see ikkagi ei ole ja Panayle peab pasunasse andma. Sama eesmärk on ka saarel tegutseval kolmel sissirühmitusel, kes oma mõjuvõimu suurendamiseks Ricole lahkesti lisamissioone pakuvad. Mida rohkem kahju Rico Panau infrasüsteemile tekitab, seda suuremas segaduses on valitsus; seda mõõdab eriline kaosemeeter. Mida sügavamale riiki kaose meelevalda tõukad, seda rohkem avaneb uusi missioone. Erilist põnevust nn ametlik süžee ei paku, kui oled kohustuslikud missioonid läbinud, siis on kõigest mängus võimalikust tehtud vaid 30-40%.

Missioonid kipuvad natuke korduma: hävita objekt X, sõida antud ajavahemikus punktist A punkti B, eskordi kaitsmist vajavaid tegelasi, hangi mõni artefakt, vabasta pantvang. Sisulise üksluisuse vastu võib võidelda oma fantaasia ja Rico võrratu konksuga.

Mängu käigus leiab siia-sinna paigutatud relvade, turvise ja sõidukite täiendusi, millega oma varustust tuunida. Lisavarustust saab osta ka raha eest, mida teenid missioone täites ning dollarikohvreid otsides.

Mäng peab statistikat, kui palju vastaseid sa erinevate meetoditega oled jumalate juurde saatnud. See oleks veel parem, kui JC2 sisaldaks natukegi RPG elemente. Kui eelistad mõnda konkreetset tapa- või liikumisviisi, võiks Rico aja jooksul sellel alal kogemuspunktide arvel osavamaks saada. Aga kõike head ei saa kunagi.

Kokkuvõtteks
Lõbus süüdimatu vägivallamäng. Kui hinnata mängu ilu ja sujuvust ning puhast tapalusti, peaks andma 10/10. Selle jaoks, kes naudib haaravat lugu, põnevaid süžeepöördeid ja saladuste avastamist, jääb skoor 5/10 peale või veel madalamale. Kokkuvõttes ikkagi tubli 8/10.

Platvormid: Xbox 360, PS3 ja arvuti (arvustatud).
Soovitavad nõudmised arvutile:

• OP: Windows Vista või Windows 7 (Windows XP toetus puudub)
• Protsessor: Intel Core 2 Duo 2.6 GHz või AMD Phenom X3 2.4 GHz
• RAM: 3GB
• Videokaart: DX10 võimeline, 512 MB (Nvidia GeForce GTS 250 seeria / ATI Radeon HD 4850 seeria)

Arvustatud mäng on pärit Gamestarist.