/nginx/o/2010/05/09/363736t1hb701.jpg)
„Suletud saar“
Osades Leonardo DiCaprio, Mark Ruffalo, Ben Kingsley, Max von Sydow, Ted Levine.
Lavastanud Martin Scorsese.
2 tundi ja 18 minutit.
Hinnang: hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Hullumajas on hullud lood
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legendaarne filmimees Martin Scorsese („Kahe tule vahel“, „Aviaator“) on tuntud selle poolest, et talle meeldib pikalt kasutada ühte ja sama näitlejat. Möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpust kuni üheksakümnendate keskpaigani oli selleks Robert De Niro, kellega koostöös valmis kaheksa linateost ja uuel aastatuhandel Leonardo DiCaprio, kellega on ilmselt sihikule võetud eelmine number ületada.
Hiljuti meie kinodesse jõudnud „Suletud saar“ tähistab seega poolele teele jõudmist, sest tegu on meeste neljanda ühise ettevõtmisega.
Filmi keskmes on U.S. Marshall’id Teddy Daniels (Leonardo DiCaprio) ja Chuck Aule (Mark Ruffalo), kes kutsutakse muust maailmast eraldatud saarel asuvasse kriminaalselt hullumeelsete haiglas müstilisel kombel kaduma läinud patsiendi juhtumit uurima.
Kohapeal selgub, et seevaldis varjab end ka kurikuulus kurjategija Andrew Laeddis, kes aastaid tagasi mõrvas Teddy perekonna, ja levima hakkavad kahtlused, et tegelikult kasutatakse hullumaja osava kattevarjuna valitsuse ebaseaduslikele ning salajastele eksperimentidele.
Tõde on märksa keerulisem ja samal ajal lihtsam.
„Suletud saar“ põhineb Ameerika kirjaniku Dennis Lehane’i samanimelisel romaanil. Lehane’i eelmised suurele ekraanile jõudnud teosed olid auhindadega pärjatud „Saladuslik jõgi“ ja „Kui lapsuke kaob“, seega on kirjaniku nimi juba omaette kvaliteedimärk. Lisada sellele veel Scorsese ja DiCaprio nimed, mida juba aastaid on seostatud kvaliteetkinoga, ning tulemuses ei pea enam keegi kahtlema. Õige?
Peaaegu, aga mitte päris.
„Suletud saar“ on linateos, mille põhiline ja ilmselt ainus eesmärk on publikut lollitada. Sisu on sellele vastavalt kenasti keeruline ja mitmekihiline, kuid seda ainult pealiskaudsel jälgimisel. Hoolikam ja tähelepanelikum vaataja hakkab tõenäoliselt üsna ruttu kahtlustama, et temaga ainult mängitakse, ja see vähendab loomulikult puändist tulenevat üllatusmomenti.
Ometi ei vähenda see filmi väärtust ja on ainult aja küsimus, millal Scorsese ja DiCaprio järgmise koostööprojekti valivad.