Järjekordne neljatunnine saade Ukraina STB kanalilt «Tancujut Vse» («So You Think You Can Dance») oli reede õhtul eetris ja meie tantsija Eghert-Sören Nõmm jätkab saates 20 parema hulgas. VIDEOID Egherti etteastetest saad näha SIIT.
Eesti poiss sooritas Ukraina tantsusaate kõhedad katsed hiilgavalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekordses saates oli pisaraid ja tõelist hirmu rohkem kui seni - tantsida tuli madudega või siis otse lahvatavate leekide keskel.
Eghert sai nende katsetega suurepäraselt hakkama ja rääkis oma kogemustest: «Esimene ülesanne oli üks huvitavamaid kogemusi kogu minu tantsustaaži ajaloo jooksul. Kõigepealt jagati meid jälle paaridesse ja viidi õppima aeglast valssi. Õppimise käigus öeldi korra küll, et peame väga täpselt meelde jätma ja tantsima sama trajektoori, mida õpetajad ette näitasid. Selle etteaste jaoks õmmeldi meile ka spetsiaalsed valged frakid ja tüdrukutele kleidid ning me ei osanud sellele üldse tähelepanu pöörata, et riiete materjal oli ka eriline. Hiljem selgus, et kõik meie riided, jalatsid ning isegi spetsiaalne vahend juustele ja nahale olid tulekindlad. Kui olime kava selgeks õppinud ja riided selga pannud, viidi meid bussiga kuskile tehasehoonesse, kuhu oli ehitatud spetsiaalne lava koos tuldpurskavate punktidega väikeste vahemaade tagant. Seda nähes tekkis enamukul tüdrukutes paanika ja endalgi oli päris kõhe, sest alles siis saime aru, miks oli nii tähtis kava õige trajektoor meelde jätta - kui astud mõne detsimeetri vale koha peale, võid sattuda otse tulekeele sisse. Minul oma paarilisega läks hästi ja ainult korra sattusime tuldpurskavale punktile nii lähedale, et ta pea ja juuksed olid vaevalt kümne sentimeetri kaugusel tulejoast. Seda nähes tõmbasin ta kiiresti ohtlikust kohast kaugemale ja rohkem probleeme meie kava esitusega polnud.»
«Teiseks ülesandeks oli oma soologa väljendada mingit konkreetset inimese iseloomujoont või omadust, mille iga tantsija endale loosiga tõmbas. Minule sattus teemaks «seksuaalsus». Kohtunikud ei teadnud, mida me oma tantsuga väljendame, ja nad pidid ise liigutuste järgi selle ära arvama. Kuigi arutelu ajal ütlesid nad korduvalt «sexy boy», pakkusid nad lõpuks hoopiski «enesekindlus». Kogu saal ja ka saatejuhid olid hämmingus, sest nemad olid küll mu tantsu mõttest aru saanud. Ilmselt oli kohtunikel see juba plaanis, et mind uuesti nominatsiooni «elu eest tantsima» saata selleks, et ikka showd huvitavamaks teha. Ka teised tantsijad olid samal arvamusel. Kuna suur füüsiline väsimus ühelt poolt ja krussis närvid veel lisaks, mis iga katsumuse järel katkemiseni pingul olid, siis viis see teade ka minu esimest korda pisarateni. Kuidagi ülekohtune tundus kohtunike otsus ja seda mitte ainult ju mulle. Pärast oli mul aga isegi väga hea meel selle võimaluse üle, kuna see kujunes nii huvitavaks kogemuseks.»
Kolmas võistlus toimus battle'i vormis, kus noormehed võistlesid neidude vastu.
Eghert ütles: «See oli vastupidavuse proovilepanek, kus tüdrukutel oli mingil määral lihtsam seksikate, aeglaste liigutustega oma võhma hoida, samal ajal kui noormehed ikkagi pidid märksa rohkem füüsilist energiat kulutama. Võistluse võitjaks kuulutasid kohtunikud tüdrukute võistkonna, mis jällegi publiku meelest eriti õiglane otsus polnud.»
Viimaseks ülesandeks oli nominatsiooni sattunud tantsijatel kohustus õppida kõhutantsu Ameerika koreograafi juhendamisel ja panna õpitu põhjal kokku hiljem enda soolonumber, kus oleks kõhutantsu elemendid segatud tantsija enda põhistiiliga.
Eghert rääkis: «Enne esinema minemist teatati äkki, et te ei tantsi üksi, vaid teil on paariline - madu. Aega oma maoga tutvumiseks anti üks tund ja nüüd tuli kogu kava uuesti ümber kohandada maoga tantsimiseks. Tüdrukud nutsid, sest kartsid madu, aga mulle minu «uus roomav sõber» täiega meeldis. Mul ei olnud mingit hirmu, pigem nautisin oma etteastet temaga väga. Kõige rohkem kartsin talle kuidagi haiget teha või maha pillata. Isegi kohtunikud kommenteerisid, et tantsisin oma maoga nagu oleksin teda eluaeg tundnud. Paljude teiste jaoks oli see aga väga raske katsumus, sest instinktiivne hirm mao ees oli ikka väga suur. Eriti raskeks osutus see ülesanne tüdrukutele. Mina väga nautisin seda esitust ja olin lõpuks üliõnnelik, et pidin ennast just sel moel «elu eest tantsimise» voorus tõestama».
Saatest ei lahkunud seekord ühtegi tantsijat ning hetkel on neid ikka alles jäänud 20 parimat.
Eghert ütles: «Tänu sellele saatele olen kogunud juba suure hulga fänne Ukrainast, Venemaalt, Kasahstanist ja mujalt ning iga päev edastab telekanal mulle hulga saabunud kaarte ja joonistusi. Üks huvitavaim saabus just eile, minu väga tõetruu portree, mis on nagu tõeline kunstiteos. See on nii fantastiline tunne, et olles ju ikkagi võõra rahva esindaja selles projektis, elavad just seal, kaugel kodust väga paljud tundmatud inimesed mulle tõesti kogu südamest kaasa ja soovivad edu. Я кохаю Украiну i украiнцiв! (Ma armastan Ukrainat ja ukrainlasi!)»