Ro:Toro tormab ühelt tuurilt teisele

Ro:Toros omängivad praegu Cätlin Jaago, Silver Sepp, Marko Mägi ja Karl Laanekask. Viies liige Sandra Sillamaa õpib praegu Rootsis ja on ansamblist ajutiselt kõrvale astunud. Foto: Urmas Volmer

Vanadest torupillilugudest inspiratsiooni ammutav Viljandi ansambel Ro:Toro on viimastel aastatel teinud mitu kontserdireisi välismaal ning kavatseb ratastel veeta ka arvestatava osa eelseisvast aastaringist.

Ro:Toros saksofoni mängiv Viljandi muusikakooli õppealajuhataja Marko Mägi ütleb, et välismaised tuurid annavad muusikutele hea võimaluse oma oskusi lihvida ning ansambli koostööd tugevdada.

Nii Viljandi kui teiste Eesti linnade kultuurikalender on kontsertidest tulvil, millest võib järeldada, et siinsed muusikud ei pea jõude istuma. Marko Mägi, miks te sellest hoolimata ikka ja jälle välismaale tuuritama kipute?

Eesti muusikute õnnetus seisneb tihtipeale selles, et neil avaneb väga harva võimalus teha pikemaid, 15—30 kontserdiga tuure. Nii suurteks projektideks jagub kodumaist publikut vaid üksikutele ansamblitele ja pärimusmuusika viljelejaid on nende seas vähe. Suuremates riikides on niinimetatud tuuritamine aga muusikuks olemise normaalne viis, sest nii jõutakse tõelise vilumuseni.

Mõistagi pakuvad ka üksikkontserdid tänuväärseid kogemusi, kuid tuurid aitavad nii loomingusse kui bändi tõeliselt sisse elada. Ja mis seal salata — ka rahalises mõttes on neist vee peal püsimiseks päris palju abi.

Ro:Torol on selles osas hästi läinud. Oleme vähem kui viieaastase tegevusaja jooksul käinud pikematel kontserdireisidel USA-s, Poolas ja Suurbritannias. Viimase kahenädalase tuuri tegime tänavu märtsis Edela-Inglismaal.

Millised on järgmised sihtkohad?

Et meil on välja kujunenud hea koostöö ühe inglasest kontserdikorraldajaga, oodatakse meid Inglismaale tagasi selle aasta novembris ja järgmise aasta märtsis. Veebruaris anname kontserte Uus-Meremaal. Lisaks esineme koos Saksa ansambliga Malbrook tänavu juunis Möllni folkfestivalil.

Tänapäevase massikultuuri taustal mõjub väikese Eesti väikesest Viljandist pärit Ro:Toro pigem nišibändina. Kui lihtne või keeruline on teil seda arvestades olnud välismaal jalga ukse vahele saada?

Võib vist öelda, et pigem on asjad lihtsalt laabunud, sest meie rännakud said alguse siitsamast Viljandi pärimusmuusika festivalilt. Paari aasta eest käis siin Saksamaa Flensburgi festivali korraldaja, kellele me silma jäime ja kes meid oma festivalile kutsus. Seal saime omakorda kokku inimestega, kes on korraldanud meie reise Suurbritannias.

Mis puudutab niinimetatud nišimuusikuid, siis kohati tundub, et just nende järele praegu kõige enam janunetaksegi. Nii publik kui korraldajad otsivad pidevalt esinejaid, kes teevad midagi uut ja üllatavat.
Meie trump on saksofoni ja torupilli kooslus ning muidugi Silver Sepa fantaasia viljana sündinud uudsed rütmipillid, alustades pesukaussidest ja saelaudadest ning lõpetades jalgrattaga. Ma usun, et me mõjume paljudele värskendavalt ja suudame pakkuda ohoo-efekti.

Tundub, et ka teised eesti pärimusmuusikud on osanud end kodust eemal huvitavaks teha ja saanud ikka ja jälle esinemiskutseid. Samas pole neid, kellele oleks pakutud võimalust käia pikematel tuuridel, just ülearu palju.

Millist vastuvõttu olete viimastel kontserdireisidel kohanud?

Suurepärast. Edela-Inglismaal olid meie esinemiskohad peamiselt village hall'id, mida võiks eestimaises mõistes kõrvutada rahvamajadega. Huvitav on olnud jälgida, kuidas inimesed algul meisse pigem ükskõikselt suhtuvad ning kuidas nad pärast kontserti on elevil ja tahavad juttu ajada.

Väga toreda elamuse saime ka Moskvast Novaja Operast, kus Eri Klas on dirigent. Astusime seal eelmisel aastal üles kõrvuti suure sümfooniaorkestriga. Ka seal vaadati meid üsna pika pilguga, kui plastmassist kausid lavale ilmusid. Pärast tuli aga esimene viiul meid kättpidi tervitama. Kuuldavasti meenutatakse seal seniajani seda päeva hea sõnaga.

Väga omalaadne juhtum oli aga ükskord ühes Itaalia külas, kus meid ei tahetud lavale lasta, sest meie torupillimängijad olid Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa. Sealsete vanade meeste silmis oli torupilli mängiv naine midagi nii kummalist, et seda ei sobinud lavalt rahvale näidata.