Driftiauto on madal, kerge ja jäik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/05/07/362809t1h1bd7.jpg)
Et saada tavaautost driftimasin, on olulisim muuta tagasilla diferentsiaal selliseks, et mõlemad tagarattad veaksid võrdselt.
Driftida saab ainult tagarattaveoga masinaga. Rool peab olema tugeva võimendusega ja käsipidur võiks olla hüdrauline. Võistlusmasinatel on salongis turvapuur.
Ja muidugi tagarehvid. Olenevalt sõitjast kulub ühel treeningpäeval vabalt viis paari rehve. BMW-l sõitev eelmise aasta Eesti edukaim drifter Eduard Vahemets ütleb, et treeninguteks kasutab tema taastatud rehve, et raha säästa. Ta lisab, et driftimiskõlbuliku auto saab kätte umbes 40 000 krooniga ja ümberehitamisel tuleb arvestada umbes 100 000-ga.
Drifter Kristjan Salmre sõnul on oluline auto kergus, selleks on ta oma BMW-le pannud plastuksed, plastkapoti ja pleksklaasist aknad ja kõik ebavajaliku, nagu näiteks tagaistmed, välja visanud. Tänavaautost driftimasina ehitusel tuleb välja vahetada ka vedrustus.
Drifter Kristjan Klemets märgib, et osadel markidel, nagu Toyota, Nissan ja BMW, on kergem saada spetsiaalselt driftimisautole sobivaid osi. Samuti leidub internetis hulgaliselt infot autode ehitamise ja seadistamise kohta. Alustada sobib ka üsna tagasihoidliku masinaga, et siis koos masinaga edasi areneda. Klemetsi sõnul sõltub sponsorite leidmine paljuski jutust ja suhtlemisviisist, temal on see läinud vaatamata masule üsna libedalt.