Kohtunike ütluse kohaselt on olnud Egherti kõige suuremaks saavutuseks selles saates ukrainlaste arvamuse kardinaalne muutmine eestlastest. Stereotüüpne eestlane on ukrainlaste meelest aeglane, pika mõtlemisega, õppimises pikaldane, tõsine ja kindlasti mitte tantsurahvas. Eghert oli tõestanud neile kõike vastupidist ja teda nimetati nende saate «päiksekeseks», kes kogu aeg säras ja oli üks positiivne energiapomm, ilma kelleta see saateprojekt kohe kuidagi ei saa jätkuda. Selle teate peale oli huumoriga monteeritud vähemalt viiesekundiline paus enne Egherti reaktsiooni, et ikkagi näidata eestlaste mõtlemise aeglust.
Mis toimus selle nädala saates, kommenteerib Eghert järgmiselt: «Edasi läks järgmisest päevast juba veelgi keerulisemaks, sest nendest 22st valida kümme finalisti on ääretult raske ülesanne. Tantsijate füüsiline koormus ja närvipinge suutis nii mõnegi viia täiesti rivist välja. Reedeses saates oli esimeseks ülesandeks vallutada publiku südameid. Mehed pidid esinema oma tehtud soologa 100le eri vanuses naisele ja naised 100le mehele, kes valisid roosi kinkimisega oma lemmikud.»
Kohtunike arvamuse kohaselt läks Eghertil hästi, aga vanemate naiste lemmik ta just polnud. Roose sai ta ainult noortelt tüdrukutelt.
Järgmiseks katsumuseks oli duett paarilisega, kelle said teada vahetult enne võistlusmomenti. Poisid ja tüdrukud õppisid koreograafiat nii, et iga kümne minuti järel pidid vahetama partnerit. Asja tegi veelgi keerulisemaks see, et tantsida tuli Dnepri jõe põhja paigutatud laval.