Kas odavalt ja moekalt riides käimine on patt?

Kas odavalt ja moekalt riides käimine on patt?

FOTO: H&M

Valle-Sten Maiste kirjutab Postimehe arvamusloos «H&M ja mingid kuradi Ungari juudid»   südantlõhestavalt, kui jube, kui jube on kanda Bangladeshis tehtud moebrändi H&M rõivaid.

Jääb mulje, et üksikud pioneerid püüavad tarbijamentaliteedi alla länguvajunud õhtumaalastes äratada sotsiaalset närvi. Kuid neid, kes odavalt ja moekalt riides tahavad käia, see jutt ei morjenda. Vähemasti Eestis veel mitte eriti. Ja kas peakski?

Rasketes töötingimustes vähese palga eest töötamine ja lapstööjõu kasutamine on muidugi hirmsad asjad. Eriti siis, kui teenid mitu tuhat eurot kuus ja vaatad oma mereäärses suvilas kaminasüte särisedes 50 tollisest 3D telekast vaheldumisi Kättemakuskontorit ja AK uudiseid. Nii väga tahaks sellise orjanduslikuna näiva julmuse tuhandete kilomeetrite kaugusel ära keelata, rasketes oludes toodetud rõivaid mitte kanda, boikoteerida. Võib-olla isegi rahuvalve operatsioonid globaalsete tööandjate vastu kaasata, arutleb oma blogis rõivadisainer Ilona Abdullajev oma moeblogi veergudel.

Kusagil hommikumaal, kus töökäsi mõõdetakse sadades miljonites ja kus traditsiooniliselt töötab pool rahvastikust põllumajanduses, ei pruugi aga maailm nii kole koht näidagi. Troopline kliima, omakasvatatud toit, minimaalne kulu elamisele, energiale, jms on loonud olukorra, kus needsamad tekstiilitööstuste nn ametiühingud on oma igakuise soovpalgana nimetanud ca 60 eurot.

Seda on umbes sama palju kui jääb ühel Eestis üksi elaval pensionäril oma pensionist üle pärast kommunaalkulude maksmist. Kuid toit on Bangladeshis siiski märkimisväärselt odavam ja õue minnes jopet ega talvesaapaid vaja pole.

Üldise riigi õnnetunnetuse osas on Bangladesh Happy Planet Indexis maailma riigide seas kõrgel 11. kohal, samal kui Eesti tabeli päris lõpus.

Mõeldes õhtumaa telerisõprade Bangaldeshi-kriitikale, meenub esmalt mu lapsepõlv, kui asusin ema kõrval pärast koolitunde õmblustööstusesse juurdelõikajaks. Olin tollal 11-aastane. Mu juudist ema tahtis iga sendi perele hoida ja ei arvanud lapstööjõu ärakasutamisest midagi erilist. Mõne aastaga kogunes mul siinsamas Tallinnas massitööstuse kogemust tuhandeid tunde.

Loomulikult mitteseaduslikult. See oli nõukogude aja viimases lõpus, 1988-1989.  Ja see oli väärt kogemus, mida ma mitte millegi vastu ei vahetaks, sest just tänu tollele praktikale olen kogu edasise elu suutnud enamus rõivaesemeid välja mõelda, lõiked luua, kangast välja lõigata ja lõplikult valmis õmmelda mõne tunniga!

Üheksakümnendate alguses, kui olin juba 16 aastane, tekkisid mul head kontaktid Rootsi tekstiilitööstustega, kes olid huvitatud Eestist odava allhanke ostmisest. Tegime emaga oma firma ja õmblesime kümne aasta vältel sellele samale «jubedale» H&Mile ja veel kümnekonnale moe-, pesu-, ja spordibrändile nagu oravad rattas pesu, pluuse, kleite, dresse, jne.

Viiekümne töötajaga väikevabrikus olid 10 000 rõivaesemega tellimused, mille täitmiseks aega vaid 1,5-2 kuud, tavalised. Töötasime kolmes vahetuses, elasime emaga sisuliselt 24h tehases. Ja nii aastaid. Niipalju kui mäletan, tegid ületunde peaaegu kõik õmblejad. Ületöö oli norm, mida mõisteti hästi, kuna see tõi väikese palgalisa ja aitas hoida töökohta.

Tollased kuupalgad Eesti tekstiilitööstuses olid samuti 60-80 euro tasemel. Iseasi, mis selle raha eest tollal kõike sai. Kuid valdav arusaamine oli, et palgad saavad tõusta vaid koos majanduse kasvuga, ekspordi suurenemisega.

Kindlasti paistis meie töö kellelegi teisele kusagil suurema või väiksema mere taga lubamatu orjatööna, meie töötingimused ja tööaeg ei vastanud mingitele tänapäeva normidele. Siiski - kahekümne aastaga on õmbleja palk koos Eesti majanduse ja keskmise palgaga tõusnud kümme korda. Iseasi, et vahepeal on aga enamusest õmblejatest saanud puhastusteenindajad, raamatupidajad, müüjad ning erialaste oskuste hulk turul vähenenud miinimumini.

Rääkides Bangladeshist, oleks korrektne märkida, et tekstiilitööstused ei palka ega orjasta sealmail kõiki elanikke, pigem vaid 10-20%. Tööpuudus on neil väiksem kui meil, ca 5%, mis tähendab, et pea alati on inimesel võimalik leida endale uus töö või kõrgem palk.

Jutte orjastamisest ei maksa võtta sulatõena. Oma kogemusest usun pigem neid, kelle sõnul on ületöö sageli mitte H&M suguste suurfirmade nõue, vaid suurema majandusvabaduse poole ihkavate ülitöökate bangladeshlaste endi valik. Peaasi, et tööd oleks.

Võrdsusest, sotsiaalsest vastutustundest jms rääkida on tänapäeval mõistagi trendikas. Sageli jääb mulje, et mitte kõik trendikummardajad ei saa (või ei taha saada) päris hästi aru sellest, kuidas leib lauale jõuab ja langevad nn sotsiaalse populismi ohvriks.  

Kõik üleskutsed mitte tarbida Bangladeshis toodetud rõivaid või mitmekordistada sealseid tekstiilisektori palku, ei tähenda ju midagi muud, kui saata meist kümme kuni kakskümmend korda vähem palka saavatele inimestele selgesõnaline sõnum: teie majanduse suurim, ca 20 miljardi dollarilise aastakäibega tööstusharu ootab kas osaline või täielik kokkuvarisemine täpselt nii, nagu juhtus see kunagi Eestis sellesama palgatõusu tulemusel.

Kui toona kaotas Eestis õmblejana töö mõni tuhat inimest, siis Bangladeshis tuleks ümberõppele saata miljoneid käbedaid töökäsi. Kas see ongi meie egoistliku protesti kaugem eesmärk oma sotsiaalselt tundliku õhtumaa närvi rahustamiseks?

Viimastel aastatel karusnaha disaineri ja köösnerina oma ateljeed arendades näen sedasama sotsiaalsel närvil põhinevat silmakirja tunnustega ohtlikku ajupesu. Läänemaailm on täis «põhimõttekindlaid» karusnaha vastaseid, kes kahe suu poolega looma-, kana-, või sealiha mugivad, vaid parimast loomanahast kingi, saapaid, püksirihmu ja käekotte ostavad. Justkui erineks nende tööstusharude massitoodang millegi erilise poolest oma tooraine varumise või loomade kohtlemise protsessis!

Naomi Campbell, Cindy Crowford, Dennis Rodman, jpt astuvad ühel päeval avalikult üles agressiivsetes karusnaha kandmist taunivates reklaamides (lubades ennemini olla alasti, kui kanda loomanahku),  mõni aeg hiljem poseerivad aga uhkelt karusnahkades – kõik sõltub sellest, kes töö kinni maksab!

Kuid mõeldes veelkord tagasi neile «orjastatud“ bangladeshlastele, kelle hea käekäigu pärast härra Maiste nii südikalt võitleb, siis läheb meel vahel päris kurvaks. Aga hoopis teisel põhjusel.

Tööandjana olen nukker, et meil pole enam Eestis alles selliseid kiireid sõrmi ja käbedaid käsi nagu olid siis, kui me veel kolmes vahetuses massitööstuses õmmelda oskasime. See oskus on Eestist kahekümne iseseisvusaastaga peaaegu täielikult hommikumaale kadunud, olles asendunud ebaefektiivse käsitöö nime all tehtava päeva õhtusse veeretamisega, mis jätab päeva lõpuks nälga ka näputöö tegijad endid. Majanduskasvust rääkimata.

Oma ateljees olen näinud hirmsat vaeva, et leia õmblejaid, kelle tootlikkus oleks minuga enamvähemgi samal tasemel, mitte kaks või viis korda madalam!

Bangladeshis on need oskused, ilma milleta meil midagi selga panna poleks, veel alles. Kui kuidagi võimalik, tuleks lõpetada see «rõivaste mitteostmise» hala ning kutsuda need kuldsete käte ja suure pühendumusega inimesed pigem tööle Eestisse. Nemad saaksid kümnekordse palga, meie aga konkurentsivõime tagavad töötajad.

Ei, ma ei arva, et ebainimlikes oludes töötada oleks uhkuse asi. Pigem vastupidi. Kuid see on arengufaas, kust kõigil tuleb läbi tulla, samm sammu haaval paremate tingimuste nimel tööd tehes.

Ja Bangladeshi 12% aastane majanduskasv ongi suurim oma piirkonnas, mis annab lootust kõigi töötusharude palgatöötajatele.

Tahaksin väga loota, et see nn sotsiaalselt vastutustundeline kapitalism, mille eestkõnelejaid üha rohkem ka Eestis kohtab, ei tähenda seda, et peagi ümbritsevad meid üksnes mugavalt tugitoolis lösutavad üksikuid läbilöögivõimetuid ideid heietavad, kõrget palka ja paindlikku tööaega ihkavad,  odavatesse moerõivastesse riietunud indiviidid, kes oma jõudeajal eelistavad võidelda võrdsuse eest kusagil kaugel, kuhu meid appi palutud pole.

Mida sina asjast arvad? Kas odavalt ja moekalt riides käimine on patt?

Tagasi üles