Cohenist ja maagilistest maailmadest

Plaadifirma ja -lepinguta Suzanne Vega naudib lugude taassalvestamisega saavutatud kontrolli oma loomingu üle, fännidega otse suhtlemist samuti. Foto: suzannevega.com

Suzanne Vega on suures muusikaäris kaasa löönud pea 30 aastat. 1990. aastatel superstaaristaatust nautinud naine esineb nüüd kahekesi kitarrist Gerry Leonardiga, salvestab uuesti oma vanu lugusid ja naudib otsesuhtlemist fännidega.

Enne Euroopa-tuuri esinesite Ühendriikides, varsti lähete kontserte andma Aafrikasse. Kas eri maade publik saab ka erineva eeskava, kas kontserti peab vastava paigaga mugandama või on see kõikjal sama?

Põhiosas on see sama. See on omamoodi võib-olla kummaline, kui maailma peale mõtlema hakata, aga kui miski on kusagil populaarne, on ta seda varsti ka igal pool mujal. Seega, laulud, mis on kõige populaarsemad, on seda enam-vähem igal pool. Ma muudan küll lugusid, mida muusika vahele jutustan. Aga muusikaliselt tahavad kõik sama asja. (Naerab.)

Tegelikult on kõige keerulisem mängida oma kodumaal, mõnikord nad ei taju asju õigesti. Lugu nagu «Small Blue Thing» kipub saama palju küsimusi stiilis: «Millest sa nüüd räägid?» Ameerika mõtlemine ei taba nii hästi metafoore, samas kui esitan sama lugu Jaapanis, saavad kõik täpselt aru, mida ma öelda tahan. Seega ei ole asi isegi keeles.

Olete viimastel aastatel oma varasemat loomingut taassalvestanud. Mis põhjusel ja kuidas on muutunud teie enda suhe lugudega, millest osa pärineb 25–30 aasta tagant?

Üks põhjus on loominguline – ma arvasin, et publikul võiks olla põnev ja lõbus kuulda neid lugusid ilma suure produktsioonita. Paljudel inimestel on mõne loo suhtes nostalgia, eriti näiteks «Solitude Standing», nad jäävad tuttavasse produktsiooni kinni, mis on aga väga 80ndad.

Teine põhjus on see, et originaalsalvestuste õigused ei kuulu mulle. Mul ei ole enam plaadifirmat ega -lepingut, peaaegu kellelgi pole. Nii et mul ei ole neid salvestusi ja algsed albumitiraažid on läbi müüdud. Nüüd on mul vähemalt füüsiline koopia oma tööst ning saan neid ise müüa, remiksida, anda neid kasutamiseks filmidesse ja reklaamidesse.

Mul on nüüd kontroll omaenda loodud töö üle. Kontsertidel ostetakse neid plaate väga palju ja paljud inimesed taasavastavad või avastavad esimest korda lugusid, mida nad ei teadnud. Ning publikule meeldib ka uute salvestuste intiimsus.

Ning te esinetegi peaaegu alati akustiliselt.

Tänapäeval, paljuski majanduslikel põhjustel, mängin ise kitarril ja võtan lisaks kaasa kitarristi Gerry Leonardi. Aga ta ei ole lihtsalt keskmine kitarrist, ta on tõesti nagu terve bänd. See on stripped down, aga mitte täielikult akustiline.

Tundub, et esinetegi Gerry Leonardiga peaaegu alati koos ja olete täieõiguslik bänd.

Jah, meie koostöö on fantastiline. Kohtusime 2000. aastal, kui salvestasin albumit «Songs in Red and Grey», ja tema talent oli mulle kohe ilmne. Vahetult enne 9/11 murdsin jalgrattaõnnetuses käe ja pidin järgnevatel nädalatel tuurile minema, nii et kutsusin ta kaasa kitarriosi mängima. Ta tegi seda suurepäraselt, mängides mitte ainult minu osi, vaid lisades oma näo.

Siis varastas ta minult ära muidugi David Bowie (naerab). Nii et me kõik vaatasime kõrvalt, kuidas ta suurel laval koos Bowiega esines. Aga kui Bowie otsustas terviseprobleemide tekkides enam mitte tuuritada, sain ma Gerry tagasi. Meil on mõnus tiim ja see töötab väga hästi.

Salvestate praegu ka uut albumit, mis peaks järgmisel aastal ilmuma.

Jaa. See tuleb publikule üllatav, ma loodan. Ma ei jõua ilmumist ära oodata.

Mõnikord on albumi salvestamise ajal raske seda kirjeldada, me veel lõpetame viimaseid lugusid, nii et vara veel: kui räägiksime paari kuu pärast, oleks mul palju parem vastus. Mul pole veel pealkirjagi.

Teie karjäärile tagasi vaadates ... Kas kõrghetkedena tulevad meelde pigem superstaariseisus, kui «Luka» ja «Tom’s Diner» edetabeleid vallutasid, või on olulisem mõni hoopis isiklikum hetk?

Need aastad olid huvitavad, ma nautisin edu, aga samas tekitas see väga palju ärevust ja pinget. Kui oled edukas ja eriti kui sul on plaadifirma, tahavad nad, et teeksid seda uuesti.

Ma ei naudi survet, kohustust müüa mingi suur kogus albumeid. Aga mida ma armastan, on laulmine, kirjutamine ja laval publiku ees olemine. Olgu see siis suur või väike publik.

Alati on hea, kui sinu iidolitele meeldib see, mida teed. Üks tipphetki oli, kui ma nägin Prince’i mulle kaasa elamas. Mängisin 1988. aastal Grammydel ja Prince hüppas oma toolilt püsti, kui ma esinemise lõpetasin, see oli imeline moment.

Ma nägin teda seda tegemas, otse lavalt ja hiljem televiisorist. See oli fantastiline. Ja ta kirjutas mulle kirja, nii et ma teadsin, et talle meeldib minu muusika. On hea tunda hetke, mil leiad kellegagi sideme.

Minnes veel kaugemale tagasi, millal oli see hetk, mil esimest korda mõtlesite muusika kirjutamise ja esinemise peale?

Minu kasuisa mängis kitarri ja ta kirjutas minu vennale laulu, kui olin väga noor. See tundus nii suure tähendusega, et ta lihtsalt kirjutas laulu ja pani venna sinna sisse. Vend tundus siis nagu mingi muinasjututegelane, ja ma mäletan, et tahtsin sellest hetkest edasi ka endale sellist võimu, et suudaksin luua maagilisi maailmu ja panna sinna inimesi elama.

Ma arvan, et olin umbes 11-aastane, kui esimest korda kitarri kätte võtsin ja proovisin lugusid kirjutada. Ma armastasin Bob Dylanit, Leonard Coheni avastasin küll vist alles teismelisena. Mäletan end mõtlemas, et ma tahan ka seda teha. Lugude kirjutamine tuli üsna lihtsalt, kitarrimäng palju keerulisemalt.

Kui Cohenit juba mainisite, siis tuleb edasi rääkida. Teil on olnud ju üsna eriline suhe pikkade aastate jooksul.

Meil oli tore sõprus mõne aasta jooksul. Kohtusime fotosessioonil, ajakiri Rolling Stone tahtis, et valiksin mentori, kellega koos fotol olla. Ma valisin Lou Reedi, aga ta oli linnast väljas. Järgmine oli Leonard Cohen ja ta oli rõõmuga nõus.

Seal oli kummaline olukord, kus fotograaf tahtis meid pildil rohkem kokku viia. Mingil hetkel oli mu pea Leonardi rinna peal ja see oli lihtsalt uskumatu. Ma kuulsin ta südamelööke, ja me olime ju just kohtunud. Lõplikul fotol hoiab ta minu pead oma käte vahel ja mul on tohutu suur naeratus näol, sest ma ei suutnud uskuda, mis toimub.

Meil jätkus aastaid väga meeldiv sõprus, siis muutus ta umbes kümneks aastaks eraklikuks ja ma ei näinud teda enam pikka aega. Aga ma olin tema soojendusesineja paar aastat tagasi, mis oli väga mõnus kogemus.

Olete muusikaäri sees ja ümber olnud väga pikka aega, teie esimesest suure plaadifirmaga sõlmitud lepingust möödub varsti 30 aastat. Kuidas on muusikaäri selle aja jooksul muutunud?

Väga palju on muutunud, mõnes suhtes paremaks, mõnes halvemaks. Mõnes mõttes on kõik kaootilisem.

Siis oli muidugi palju rohkem raha ja suurtel plaadifirmadel oli rohkem kontrolli kõige üle. Nemad otsustasid, kas oled oluline või mitte, ja kui oled, siis visatakse sulle hunnik raha. Plaadikompaniid ei saa praegu enam nii palju kõike kontrollida. Samaks on jäänud see, et fännid otsustavad. See oli nii siis ja on nüüd.

Plaadifirmal oli minu albumite suhtes alguses väga vähe ootusi. Nad ennustasid minu esimese albumi läbimüügiks vist umbes 30 000, siis aga müüdi seda miljon. Ja siis olin korraks nende jaoks oluline ja mulle loobiti raha.

Tänapäeval on väga hea, et sul on fännidega rohkem otsest kontakti, nad ütlevad sulle, mis neile meeldib ja mis mitte. Mulle meeldivad väga sotsiaalmeedia protsessid – laadin oma fännidele iga päev üles fotosid sellest, mis minuga toimub. Olgu see siis pilt minu koerast või sellest, mis stuudios teeme, ja saan nii iga päev suhelda oma fännidega üle kogu maailma. Seda naudin väga.

Suzanne Vega (54)

•    Ameerika laulja-laulukirjutaja, tuntud eklektilise, folgisugemetega muusikaga.

•    Temalt on ilmunud seitse stuudioalbumit ja neli uuesti salvestatud lugudega kogumikku.