Mimicry oleks niikuinii tuntuks saanud

Ansambel Mimicry osales tänavusel «Eesti laulu» võistlusel palaga «New» ja pääses kümne finalisti hulka. Seekord tulid lavale vaid bändi juhtfiguur Paul Lepasson ja laulja Kene Vernik. Foto: arhiiv

Veel aastapäevad tagasi ei teadnud avalikkus ansamblist Mimicry ja tema karismaatilisest lauljast Kene Vernikust peaaegu mitte midagi.

Sügisel TV3-s alanud järjekordse superstaarisaate hooaja lõpuks oli aga kümne parema laulja hulka pääsenud Kene jõudnud leida nii rohkesti poolehoidjaid kui tuliseid vastaseid. Ühelt poolt žürii liikme Mihkel Raua ülivõrded («Kenes on olemas kõik staarile omased jooned: isikupära, ilu ja lauluoskus») ning teisalt televaataja süüdistused nigelas viisipidamises ja liigses eriskummalisuses.

Järgnes «Eesti laulu» võistlus, kus Kene ja tema bänd Mimicry pääsesid looga «New» taas kümne parema sekka. Et aga seal oli peavoolust erinevaid esitajaid rohkem, siis nende etteaste enam sedavõrd suurt furoori ei tekitanud ja kokkuvõttes jäid nad esikümne tagumisse otsa.

Kõige selle tulemusena olid Mimicry nimi ja elektrooniline muusika jäädvustunud väga paljude inimeste mällu.

Juhus või hea reklaaminõks?

Kõrvalt vaadates paistab eespool kirjeldatu suurepärase reklaamikampaaniana: tuua seni tundmatu alternatiivbänd läbi kahe võistluse suure publiku ette. Kene aga eitab säärast plaani ja väidab, et kõik oli juhuslik. «Mõtlesin kaks päeva enne katset, et lähen proovin. Et muusika on mu hinges olnud juba väga varajasest lapsepõlvest, siis tundus see isegi loogiline käik,» räägib ta superstaarisaatesse sattumisest.

Olgu siis nii.

Ehkki Mimicryl läheb praegu Kene sõnul väga hästi — esinemistele kutsutakse päris palju —, usub ta, et bänd oleks ka sõltumata tema superstaarisaates osalemisest Eestis tuntuks saanud. Ja Eesti pole muidugi mingi piir. Nagu Kene ütleb, on nende pilgud suunatud kaugemale.

Vaid omalooming

Superstaarisaates tuli Kenel esitada eelkõige teiste lauljate tuntud lugude kavereid. Koos teise isikupärase finalisti Marten Kuningaga valisid nemad aga keerulisema tee kui enamik finaliste: nad eelistasid töödelda vastassoost esinejate lugusid, mis välistas üks ühele matkimise. Nõnda sündis näiteks unustamatult sensuaalne versioon Chris Isaaki kunagisest lembeloost «Wicked Game».

Kene jutu järgi oli niisugune võte sihilik. «See tõi originaallaulule piisava kontrasti sisse, et meelde jääda, eriti kui tegemist on väga kuulsa looga.»

Samas tunnistab ta, et kaverite esitamine pole tema pärusmaa. «Esinen praegu ainult Mimicryga ja meie bänd mängib vaid omaloomingut. Staarisaates esitatud lood kõlaksid selle kõrval väga imelikult ja keegi pole neid õnneks laividel ka küsinud.»

Praegu on bändil Kene sõnul päris palju oma lugusid ja suve jooksul suudavad nad ehk teha ka valiku, mille saab fännide rõõmuks plaadile panna.

Algidee videomängudest

Ehkki Mimicry esinägu on Kene, seisab lugude taga eelkõige Paul Lepasson, kelle 2004. aastal alustatud projektist Kosmosepoiss see bänd välja kasvas. Kusjuures Kosmosepoisi algusaegadel sai Paul ideid vanade videomängude helidest.

«Paulil on loost väga kindel visioon. Meie aga toetame tema loomingut ja äratame selle ellu,» kirjeldab Kene bändi köögipoolt.

Oma eeskujude kohta on Paul varem «Elu 24» online-intervjuus vastanud: «Kuulan palju väga erinevaid asju, tihti meelega selliseid, mis mulle eriti ei meeldi — lootusega midagi uut leida. Kõik need asjad mõjutavad kas või alateadlikult enda loomingut.»

Tehke seda, mis pole populaarne!

Kuigi Mimicry saundides võib tabada paralleele 1980. aastate alguse futuga, pärinevad bändid, mis aegade jooksul Pauli mõjutanud on, eelkõi-

ge viimasest kümnendist:

Fischerspooner, Felix Da Housecat, Ladytron, The Presets, Does It Offend You, Yeah?...

Säärase nimekirja põhjal võiks paigutada Mimicry loomingu alternatiivmuusika alla ja paljud seda ka teevad. Kene seevastu arvab, et nad teevad ikkagi popmuusikat, lihtsalt omas võtmes.

«Mõned arvavad, et oleme väga alternatiivsed, ja küllap me nendele olemegi. On aga ka hulk teistmoodi mõtlejaid,» mõtiskleb ta.