/nginx/o/2010/04/14/348873t1hc10f.jpg)
Kui peaaegu 30 aastat tagasi valminud mängufilmi „Nukitsamees" edu üks põhjusi oli kindlasti Juhan Viidingu sõnadele tehtud Olav Ehala muusika, siis miks peaks asjalood olema praegu teisiti.
“Nukitsamees”
:format(webp)/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
14. aprill 2010, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veinigurmaanid väidavad, et hüva rüübe minna aja kulgedes üha paremaks, Ehala „Nukitsamehe" muusika kohta kehtib sama.
On võimatu uskuda, et keegi suudaks kuulata „Kodulaulu" või „Päikeseratast", ilma et tal ükski hingekeel liigahtaks. Või et „Rahalaulu" karm tõdemus „raha mängib elus põhirolli, raha, see on õnn ja armastus" ei eksitaks kedagi unelmate teele või ei sunniks kedagi nukralt tagasi vaatama elatud päevadele, kuudele, aastatele - kus on minu õnn ja armastus.
Lastel ehk lastemuusikali põhipublikul pole mammonast õnneks veel suuremat aimu, neile on „Nukitsamehe" laulud lihtsalt mõnus muusika. Muusika, mis kuulub lahutamatult vahva loo juurde, milles Iti ja Kusti satuvad Metsamoori majja, kus on Nukitsamees, Tölpa ja Mõhk.
Paraku seisab Ehala muusikast ehitud „Nukitsamehe" noor vaatajagi hoopis pea silmitsi Viidingu tõdemusega, et „kurjus kuulub siia ilma samuti kui headus".
Kui see tõdemus kohale jõuab, on tõe äratundjal õige panna plaadimasinasse „Nukitsamehe" CD: hea muusika võidab kurja väe. Seda enam, et plaadile salvestatud lugusid kuuleb samas esituses Vanemuise teatri samanimelises muusikalis.