Omal käel Uus-Meremaal: uusmeremaalased on viisakalt häbelikud

Väikese eelarvega reisides tuleb ikka vahel autos magada ja priimuse peal süüa teha. Foto: Tiiu Sullakatko

Uus-Meremaal hinnatakse väga viisakust, kuid eestlase jaoks on võõras kohalike häbelikkus, kes käivad ujulas ja saunaski riietes.

Meie rännak Uus-Meremaal on kestnud kuu aega ja kõrvale pandud säästud annavad märku kiirest tööle minemise vajadusest. Plaan oli liikuda mööda läänerannikut lõuna poole, et leida sealkandis hooajalist tööd.

Uus-Meremaa Alpid matavad hinge

Teel olles heliseb ootamatult telefon ja ühele meie CV saatmisele vastataksegi, palutakse tulla Christchurchi tööintervjuule, et saada tööd Akaroa lähedal restoranis.

Selle hea uudise peale jätame plaani lõunasse sõita pooleli ja võtame ette ühe paljude kohalike lemmikmarsruudi, see on Arthur's Pass ehk teekond läbi Lõuna-Alpide läänekaldalt idarannikule. Piki lõunasaare läänerannikut ulatub põhjast lõunasse kõrge mäeahelik, siinsete tippude seas on Uus-Meremaa kõrgeim mägi Mt Cook (3754 m).

Seni nähtud muruga kaetud sõbralikud künkad vahetuvad jalamil metsaste ja tipus kiviste ja lumiste mägedega.

Autotee on siin kui väike oja, mis mäenõlvu mööda loogeldes alla voolab. Tee äärde tehtud peatuspunktides on alati parkijaid, kes üritavad seda ilu püüda. Nii ka meie, kuid raske on kausi sees olles kaussi adekvaatselt pildistada.

Üheks huvitavaks peatuspunktiks saart läbides saab tee ääres olev kivirahn Castle Hill (Kindluse küngas). Need kummaliste ümarate kujudega kivilahmakad meenutavad kõik mingisuguseid tegelasi, alates eelajaloolistest saurustest kuni öökullide ja putukateni välja. Siinsed konarlikud kivimürakad meelitavad ligi kaljuronijaid, kellele on meeltmööda nende hallide seinte looduslikud kumerused, kuhu oma sõrmi ja varbaid taha saab ajada.

Ujulas ollakse riietes

Suure põnevusega jõuame tagasi Christchurchi, et minna tööintervjuule. Siinsete sõprade esimesed küsimused olid, kas Markol on viigipükse ja kas mul on kaasas kontsakingad ning põlvini ulatuv seelik. Nimelt pidi siin välimusele pööratama enneolematult suurt tähelepanu, ükskõik kui madalale ametikohale sa ei kandideeriks. Nii tuligi meil oma ränduririietele lisada mõni nööpide ja viikidega rõivaese ning kontsad.

Enne kui linnast lahkusime, otsustasime kohalikus ujulas käia, sest soojale ilmale vaatamata oli suur tahtmine sauna minna. Meie suureks üllatuseks oli ujulas enamikul külastajatest seljas T-särk ja jalas lühikesed püksid, seda enamjaolt lastel ja naistel. Pesuruumis võtsid vähesed julged endalt ujumisriided pesemise ajaks seljast ja need, kes võtsid, seisid häbelikult näoga seina poole.

Saunas peale meie kedagi ei olnudki, see on siin pigem talve eest sooja ronimise koht.

Hiljem uurisime kohalikelt, mis mood või komme on ujulas riietega käia. Tegu pidi olema pelgalt oma keha häbenemisega. Need, kes ujulas riietega olid, ei olnud küll kõik sugugi ülekaalulised, kuid näib, et ühiskonna seatud standardid on normaalkaalus inimesedki oma keha häbenema pannud.

Ega need märjad T-särgid ja lühikesed püksid tegelikult midagi varjanud, kleepudes vastu keha kõige väiksematki kumerust välja tuues. Suviti kannavad lapsed rannas ujumisriideid, millel on käised ja varrukad, kuid seda juba päikese eest kaitsmise eesmärgil.

Ka kohalik ajakirjandus pöörab kummaliselt palju tähelepanu sellele, kas Hollywoodi kuulsused on kilo juurde võtnud või kaotanud ja kes on iluoperatsioonil käinud.

Välimusele pandav rõhk on vastuoluline. Samal ajal kui basseinis käiakse riietega ja kollasest ajakirjandusest loetakse huviga kuulsuste kehamassi uudiseid, süüakse peaasjalikult ebatervislikku toitu.

Siin kasvavad kõikvõimalikud puu- ja juurviljad, kuid nende hinnad on üllatavalt kõrged, samal ajal kui kõige soodsam ja populaarsem toit on õlis keedetud friikartulid ja taignasse mässitud kala. Nagu Austraalia kööki, nii on siinsetki suurelt osalt mõjutanud Inglise köök, kuhu kuuluvad lihapirukad, röstsaiad, praevorstid, peekon ja muna. See ei käi kindlasti kõikide kohalike kohta, on neid, kelle toitumine on tervislik ja mitmekülgne.

Uus-Meremaal on palju lambaid, kuid sellegipoolest on lambaliha müügis vähe ja hind kõrge, seda väidetavalt sellepärast, et kohapeal müügis olev liha on sama hinnaga mis eksporditav.

Mis mulle Uus-Meremaa juures meeldib, on eraldi poed eri toodete jaoks. Pagari juurest saab juba hommikul vara värskeid küpsetisi, lihuniku juures on hea valik värsket liha. Loomulikult on suuri poode, kus on kõik kaup koos, kuid oma kvaliteedi poolest tasub eelistada pagarilt ostetud pirukat ja lihunikult ostetud liha. Väiksemates kohtades toimib siiani tore süsteem, kus ühe naabri käest saab piima ja teiselt juurvilju.

Meil on nüüd aeg suunduda Akaroasse ja hakata ettekandjatena järgmiste seikluste jaoks raha koguma.