“Punane elavhõbe” näitab Eesti sünnivalusid

Märt Avandi "Punase elavhõbeda" võtetel. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Ma ei ole filmiks sündinud Andres Anvelti samanimelist raamatut lugenud, küll aga lubasin endale, et pärast filmi vaatamist loen selle läbi. Esimesed emotsioonid on igatahes tugevad. Vägivald, veri, seks ja lootus(etus) - kõik inimlikult emotsionaalne oli filmis olemas. Sekka ka äratundmisrõõmu ja nostalgiat.

Esmalt on oluline teada ja mõista, et filmi aluseks oleva raamatu kirjutas endine politseinik. Mitte tavaline mundrikandja, vaid viimastel õiguskaitseorganites töötatud aastatel keskkriminaalpolitseid juhtinud mees.

Et tegemist pole mingi suvalise kõrgelt haritud endise struktuurijuhiga, näitab seegi, et veel pärast riigi teenistusest lahkumist on tema nimi krimiajakirjanike kõneisikute nimekirjas esikümnes. Kus vähegi organiseeritud kuritegevusest juttu, küsitakse Anvelti kommentaari. Omavahelises kõnepruugis öeldakse selliste inimeste kohta "valvekommentaator". Aga seda heas mõttes.

1980. aastate lõpus miilitsakooli lõpetanud Anvelt sattus saatuse tahtel elama ühe riigi surma ja teise sünni juurde. Midagi head sealt oodata polnud, sest organiseeritud kuritegevus tõstis pead. Sünnivalud olid metsikud, sest 90ndate alguse Eestit iseloomustas peale Viru väljaku burgeri kolm asja: vähemalt üks tapmine päevas, metalliäri ja "katus".

Ajalugu ei ole vaid numbrite jada. Ajalugu on subjektiivne käsitlus sündmustest ühe või teise asjaosalise pilgu läbi. Ja see konkreetne lugu on jutustatud läbi Anvelti pilgu. Mõni tollane allilmaa autoriteet oleks seda aega tõenäoliselt hoopis teisiti kujutanud, paraku (või õnneks?) pole suurt osa nendest kurjakatest enam elavate kirjas. Nende lood jäävad rääkimata.

Enne "Punase elavhõbeda" linastumist hoiatati, et seal leidub Eesti filmile tavapärasest enam vägivalda ja verd. Kuid eks ühe tollase vargabande kiirelt rikastumise plaani käiski mõttetu vägivald, mida väga osavalt kujutatakse. Kas filmis oleks tapetud üks või kaks inimest vähem või rohkem, ei oma mingit tähtsust. Oluline on aru saada, kui väikeseks kujunes inimelu hind ühe isehakanud grupeeringu jaoks. Põhjendust tapmiseks polnud vaja. Tapeti tapmise pärast.

Hoopis enam emotsioone tekitas minus Peeter Oja suurepärane osatäitmine kõva käega uurija rollis. Kui Oja ekraanile tuleb, ilmub vaataja suunurka muie, justkui oodates, et hakkab nalja saama. Kuid Oja nüüdne roll on tõsisest tõsisem ja sellega tuleb mees imetabaselt toime. Mul ei tekkinud tema siiruses kordagi kahtlust. Isegi naerupahvaku põhjustanud stseen, kus Kalevi dressis uurija rannal jookseb, on tegelikult siiramast siiram ja lihtsalt ilus.

Kuid kas politsei vägivald 1990. aastate alguses peaks vaatajat üllatama? Kindlasti mitte. Tollal olid omad meetodid, milleta tulnuks ajalugu hoopis teisiti kirjutada. Kuid see ei tähenda, et selline buldooserlik lähenemine tänapäeval töötaks. 20 aastaga on muutunud nii riik kui inimesed. Filmis tundub politseinikel vahendeid jätkuvat, kuid tegelikkuses pidid uurijad sündmuskohta vahel lausa ühistranspordiga sõitma. Ei olnud KAIRI andmebaasi ega mobiiltelefone.

Kuid sellest vahepealsest tehnoloogilisest hüppest hoolimata jääb kripeldama ühe teise legendaarse kriminaalpolitseiniku (keda võib filmist ära tunda) mure selle pärast, et praegune uurimise tase on nõrk. Mõni kõrge politseinik polevat tõelist kurjategijat kordagi oma silmaga näinud. Loodetavasti ei pea sellest 20 aasta pärast filmi tegema.

Igal juhul on "Punane elavhõbe" oluline märk Eesti lähiajaloo kaardistamisel, ootaksin sellele järge. Ainest peaks jätkuma küllaga.

Loodan, et filmi lavastaja Andres Puustusmaa väga ei pahanda, et esilinastusel agar piletineiu temalt uksel pääset nõudis. Masuaeg ju!