Esmalt on oluline teada ja mõista, et filmi aluseks oleva raamatu kirjutas endine politseinik. Mitte tavaline mundrikandja, vaid viimastel õiguskaitseorganites töötatud aastatel keskkriminaalpolitseid juhtinud mees.
Et tegemist pole mingi suvalise kõrgelt haritud endise struktuurijuhiga, näitab seegi, et veel pärast riigi teenistusest lahkumist on tema nimi krimiajakirjanike kõneisikute nimekirjas esikümnes. Kus vähegi organiseeritud kuritegevusest juttu, küsitakse Anvelti kommentaari. Omavahelises kõnepruugis öeldakse selliste inimeste kohta "valvekommentaator". Aga seda heas mõttes.
1980. aastate lõpus miilitsakooli lõpetanud Anvelt sattus saatuse tahtel elama ühe riigi surma ja teise sünni juurde. Midagi head sealt oodata polnud, sest organiseeritud kuritegevus tõstis pead. Sünnivalud olid metsikud, sest 90ndate alguse Eestit iseloomustas peale Viru väljaku burgeri kolm asja: vähemalt üks tapmine päevas, metalliäri ja "katus".
Ajalugu ei ole vaid numbrite jada. Ajalugu on subjektiivne käsitlus sündmustest ühe või teise asjaosalise pilgu läbi. Ja see konkreetne lugu on jutustatud läbi Anvelti pilgu. Mõni tollane allilmaa autoriteet oleks seda aega tõenäoliselt hoopis teisiti kujutanud, paraku (või õnneks?) pole suurt osa nendest kurjakatest enam elavate kirjas. Nende lood jäävad rääkimata.
Enne "Punase elavhõbeda" linastumist hoiatati, et seal leidub Eesti filmile tavapärasest enam vägivalda ja verd. Kuid eks ühe tollase vargabande kiirelt rikastumise plaani käiski mõttetu vägivald, mida väga osavalt kujutatakse. Kas filmis oleks tapetud üks või kaks inimest vähem või rohkem, ei oma mingit tähtsust. Oluline on aru saada, kui väikeseks kujunes inimelu hind ühe isehakanud grupeeringu jaoks. Põhjendust tapmiseks polnud vaja. Tapeti tapmise pärast.